Heiki Valner: Hea, et tapmist ja nülgimist näidatakse

 (278)
Heiki Valner: Hea, et tapmist ja nülgimist näidatakse
Postimees/Scanpix

Loomakaitsjad reeglina taunivad loomade kallal toime pandud vägivalla eksponeerimist. Seekord ei ole mul siiski seoses kurikuulsa küülikutapmisega mingeid pretensioone.

Tapatöö toimus ju kiirelt ja loomake ei pidanud piinlema. Tavaliselt paljudel lihaloomadel nii hästi ei lähe ja enne surmalaksu peavad nad veel üksjagu virelema. Paraku ei taha tänapäeva linnastunud ja heleroosas mullis elav kodanik enam teada, kuidas liha lauale või kasukas selga tuleb.

Loomakaitsjad aga teavad neid argitõdesid liigagi hästi. Sellepärast ma polegi loomade tapmise ja nülgimise näitamise vastu. Las saavad ka teised lihasööjad ja looduse kroonid teada, kuidas asjad tegelikult käivad.

Miks siis kahe suupoolega liha matsutaval televaatajal korraga sellest jänkukesest nii kahju hakkas, et kõik leheveerud kisa täis on? Tapetakse neid ju tuhandete kaupa ja siiani pole see veel kedagi närvi ajanud. Ilmselt ei häirinudki paljusid küüliku tapmine, vaid eelkõige ikka see, et seda veristamist oldi sunnitud pealt vaatama.

Siiani oldi ju harjutud „toredate“ reklaamidega, kus vorstid puu otsas kasvavad või kus eesti siga suisa anub, et ta noa kõrri saaks ja et ta nahka pistetaks. Tegelikkus on muidugi midagi muud ja see viis nii mõnegi lihasööja endast välja.

Ärritust suurendas kindlasti ka see, et paljudes kodudes peetakse küülikuid lemmikloomana ja nende kepsutavate rõõmurullide nahka pistmine ei tuleks kõne allagi. Paraku päriselus kasvatakse suuremat osa kodujänestest siiski lihaloomadena ja viimasel ajal on see muideks ka üha kasvav trend. Huvitav kelle või mille jaoks neid siis kasvatakse, kui me ka päriselt nii suured jänesesõbrad oleme?

Kolmanda ja ilmselt ainsa tõsiseltvõetava põhjuse kirumiseks annavad meile meie lapsed. Paljud rüblikud said jänesetapu vaatamisest trauma ja see on ka igati mõistetav. Tapmine on vastik ja seda, et armsa jänkupoisi patta pistmine viib nii mõneltki jõnglaselt une ja hingerahu, oleks pidanud ette nägema. Paraku on see ka ehk ainuke aps, mille kallal võiks nokkida.

Samas on väga raske ka televaataja meele järgi olla. Saddam Husseini poomise, kümnete laipadega õnnetuste, märulifilmide või vägivallast pakatavate multikate ette ei soovi keegi hoiatust. Võta siis kinni, kust see piir läheb. Ilmselt ma siiski nõustun nendega, kelle meelest TV3 oleks pidanud vaatajat selgemalt hoiatama — vaatepilt polnud ju sugugi meeliülendav. Ka vanasti saadeti taludes pisipere ja naised tuppa, enne kui suuremaks veristamiseks läks.

Kokkuvõttes meenutab see juhtum mulle kangesti üht lookest Audru karusloomakasvanduse sulgemise päevilt. Kasvanduse maskotti, Poisi-nimelist hüljest ootas hukkamine, kui uut kodu ei leita. Rahvas elas hülgele kaasa ja kodu otsiti kõikjalt. Samas unustati, et oma haledat lõppu ootasid ka 23 000 hõberebast. Veider, aga nende saatus ei läinud ühelegi n-ö looma- või hülgesõbrale korda.

Paljud inimesed on täna pahased, et nende meelerahu rikuti ja nad korraks reaalsusesse tõmmati. Paraku sõbrad, te polegi ju veel midagi näinudki. Oleks minu teha, siis näitaksid kõik telekanalid nädalas vähemalt korra dokumentaalfilmi „Maallased“ (http://www.veg.ee/artiklid/loomad/earthlings). See tooks teid kenasti maa peale tagasi ja mine sa tea, ehk hakkaksite ka tegelikult loomadest veidi rohkem hoolima ning lugu pidama.

Muideks, üks värske uudis räägib, et Eesti grillmeistrid pälvisid Inglismaal, Bristolis toimunud küpsetamisvõistlustel esikoha. Ilmselt viis meie eestimaine suitsupõrsas saareriigi kohtunike keele alla? Mis te selle uudisega nüüd peale hakkata? Kas tormate tänavale meelt avaldama?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare