Heiki Potter ajalehes KesKus: Eesti riigi idapiirid

 (7)
Heiki Potter ajalehes KesKus: Eesti riigi idapiirid
Foto: Raivo Tasso

Geodeet ja kartograaf Heiki Potter kirjeldab viimases KesKus'i numbris Eesti-Vene piirilepingu vaidlusi, läbirääkimiste ajalugu ning teeb ülevaate arengutest, mis tänasele eelnesid.

Piirid on läbi aegade olnud poliitiliste vaidluste ja konfliktide põhjustajaks; rahvusvaheliste õigusnormide kohaselt vormistatud piirid on riigi suveräänsuse olulisemaid tunnuseid.

Tänasel päeval on õige meenutada asjaolusid ja probleeme, mis kerkisid Eesti-Venemaa vaheliste piiride taastamise läbirääkimistel aastatel 1996-1999 ning saavutatud kokkulepet nn tehnilise piirilepingu kohta.

Esimesed vaidlused: 1991

Kohe peale taasiseseisvumist tulid päevakorda piiri taastamisega seotud probleemid. 1991. aastal moodustati poliitikutest ja diplomaatidest koosnev Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiriläbirääkimiste töögrupp. Esialgu saavutati edu ainult merealade piiritlemise põhimõttelistes küsimustes (Eesti NSV-l ei olnud merealasid).

Maismaapiiri taastamiseks taotlesid Vene poliitikud Eesti NSV administratiivpiiri sätestamist uue riigipiirina, Eesti diplomaadid ja poliitikud nõudsid aga Tartu rahulepingu tunnustamist Venemaa poolt ning sellest lähtuvalt nõukogude aegse maismaapiiri korrigeerimist.

Seotud lood:

Vene pool tõlgendas seda Eesti poolse territoriaalse pretensioonina ning viis ühepoolselt läbi (1994-1995) endise liiduvabariikide vahelise administratiivpiiri demarkatsiooni, nimetades seda Vene Föderatsiooni riigipiiri Eesti lõiguks. Eesti valitsus avaldas sellekohast protesti (riigipiirina saab käsitelda ainult kahepoolselt kooskõlastatud demarkatsioonijoont), kuid kinnitas samas valmisolekut piirikõneluste jätkamiseks.

1996. aastal jaanuaris algasid piiriläbirääkimised riiklike delegatsioonide tasemel. Eesti pool loobus territoriaalsetest pretensioonidest Venemaa aadressil, kuid taotles endiselt Tartu rahulepingu mainimist piirilepingu poliitilises preambulas. Jällegi saavutati mõningast edu merealade piiritlemises Narva lahes ja minimaalselt maismaapiiri tehnilistes küsimustes, aga poliitilistes küsimustes oli endiselt ummikseis.

Ebaseaduslik piiri mahamärkimine 1994

Venemaa presidendi 1994. aasta juunis välja antud ukaasi kohaselt asuti ühepoolses korras märkima ja välja ehitama riigipiiriks nimetatavat ajutist kontrolljoont. Märgitud piirijoon tähistati Venemaa riigipiiridel kehtivate piirimärkidega, kohati tõkestati piiririba okastraadiga. Märkimise aluseks võeti 1991 augustis kehtinud piirijoon, seega endine administratiivpiir.

Eesti NSV administratiivpiiriks Petserimaal oli läbi aastakümnete kujunenud kolhooside, sovhooside ja metsamajandite piirid, valdavalt looduses tähistamata. Seega tuli vene geodeetidel kohati taastada 1939. aastal kehtinud katastripiirid. See ei olnud lihtne ülesanne, kuna lähteandmetena sai kasutada ainult Pihkva oblastivalitsuses olevaid maakorraldusdokumente; Eesti arhiividest oleks saanud neile tõhusat täiendust.

Vene piirivalve üritas tähistada ka ajutise kontrolljoone piirilõike Peipsi järvel ja Narva veehoidlas, kuid see ebaõnnestus. Kopteriga paigaldatud poid ei sattunud kavandatud punktidesse; pealegi puudusid õiged (kooskõlastatud) koordinaadid - need selgusid hiljem läbirääkimiste käigus.

Eesti loobub poliitilisest lepingust: 1996

1996. aasta novembris välisministrite Petroskoi kohtumisel loobus Eesti valitsus poliitilise piirilepingu sõlmimisest ja otsustati ette valmistada riigipiiri uue lähtejoone kirjeldus ja kaart (delimitatsioon), see tähendas tehnilist piirilepingut. Aga sellest leppest ei peetud hiljem läbirääkimiste käigus eriti kinni - pidevalt oli üleval Tartu Rahu temaatika.

Loe veel

Eesti delegatsioon taotles mõne Petserimaa valdavalt eestlastega asustatud külade taaslülitamist Eesti Vabariigi piiresse, aga Vene delegatsiooni juht, suursaadik Vassili Svirin, nimetas Tartu rahulepingut kehtivuse kaotanud ajalooliseks dokumendiks, viidates korduvalt vene vähemuse diskrimineerimise probleemile ja muudele poliitilistele  süüdistustele Eesti Vabariigi aadressil.

Uueks lähtejooneks võeti ikkagi 1991. aastal kehtinud ja Venemaa poolt ühepoolselt demarkeeritud Eesti NSV administratiivpiir, mis läbirääkimistel sai (Eesti delegatsiooni ettepanekul) nimetatud "Eesti ja Venemaa riikidevaheliseks ajutiseks kontrolljooneks, mida valvad mõlema poole piirivalved". Läbirääkimiste sisuks sai ajutise kontrolljoone kujundamine minimaalsete muudatustega, rahvusvahelistele õigusnormidele ja nõuetele vastavaks riigipiiriks.

Delegatsioonide koosseisus moodustati, lisaks poliitikute grupile, maismaapiiri ja merealade piiristamise ekspertide töögrupid. Maismaapiiri töögrupi ülesandeks sai ajutise kontrolljoone kujundamine loogiliseks, hästi valvatavaks riigipiiriks. Merealade piiristamise töögrupil jätkus varem kokku lepitud merealade piiritlemise tehnilistes üksikasjade täpsustamine vastavalt ÜRO 1982. Aasta konventsioonile.

Uue riigipiiri kulgemise kirjeldus: 1999

Tehnilise piirilepingu delimitatsioonilisteks lisadeks, vastavalt rahvusvahelisele tavale, on piirijoone kulgemise kirjeldus ja piirikaart. Läbirääkimiste käigus koostatud piirikirjelduse kohaselt osutus Eesti-Venemaa maismaapiiri pikkuseks 333,7 km, sellest Peipsi järvepiiri 126,2 km. Piirijoon algab Eesti-Läti-Vene riigipiiride kokkupuutepunktist (ehk kolmikpunktist) ja lõpeb Narva-Jõesuus Eesti-Venemaa merepiiride algpunktis. Riigipiiri kulgemise kirjeldus otsustati siduda Venemaal välja antud 1: 50 000 mõõtkavalise topograafilise kaardi situatsiooniga.  

Probleemide iseloomu ja geograafilisi tingimuste poolest jagati kirjeldatav piirijoon kolmeks lõiguks: Setumaa - kolmikpunktist Värska lahe kaldani, järvepiir ja Narva jõgi. Neist Narva jõe ja veehoidla lõigu probleemid olid tagasihoidlikud, kuna jõge ületavate sildade ja hüdrorajatiste ühise kasutamise tingimuste kehtestamine, aga ka laevaliikluse korraldamine piirijooneks valitud faarvaatril delegeeriti täiendavate kokkulepete teemaks.

Läbirääkimiste kronoloogia: 1996 - 2005

Eesti-Venemaa vahelise piirilepingute ettevalmistamiseks moodustas Eesti valitsus 1996. aasta jaanuaris eraldi maismaapiiri ja merealade piiritlemise delegatsioonid. Eesti delegatsiooni juhtis valdavalt suursaadik Raul Mälk, mõnel korral ka teised välisministeeriumi kõrged ametnikud - Kalev Stoicescu, Sulev Kannike või Indrek Tarand. Maismaapiiri delegatsiooni ekspertide töögruppi juhtis Eesti Piirivalveameti kartograaf, kapten Tõnu Raid.

Kokku toimus 15 delegatsioonide täiskoosseisuga läbirääkimiste vooru (selle hulgas 2 kolme-poolset Eesti, Läti, Venemaa), 2 piiratud koosseisuga konsultatsiooni ja 7 ekspertide töögruppide kohtumist. Delegatsioonide ja töögruppide kohtumised toimusid üldiselt vaheldumisi Venemaal ja Eestis. Kolmepoolsed läbirääkimised kolmikpunkti osas toimusid Aluksnes (Lätimaal) ja Pihkvas. Venemaa delegatsiooni juhiks oli kuni augustini 1998 suursaadik Svirin, peale tema errumist jätkas ja lõpetas läbirääkimised suursaadik Ludvig Tšizov.

Mõlemad lepingud - Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri leping ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping - parafeeriti delegatsioonide juhtide poolt 5. märtsil 1999. aastal Peterburis. Alles 2005. aastal nõustus Venemaa valitsus, välisministrite tasemel, lepinguid kinnitama, kuid Vladimir Putin tühistas oma välisministri allkirja ja Riigiduuma jättis lepingud ratifitseerimata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare