Heategev kultuurne motobande
Kolm aastat tagasi alustatud heategevate motomatkade käigus on Olerexi tanklates jagatud noortele liiklejatele ühtekokku 1750 helkurvesti. Raha kogutakse ka rahvuskultuuriga seotud objektide jaoks. Kulud maksavad osalejad ise, heategevuseks tuleb raha toetajatelt.
Kõigil kolmel heategeval motomatkal on osalenud Saku muusikakooli direktor ja flöödiõpetaja Tauno Valdna. „Motosport on mind lummanud poisipõlvest saadik. Nelja aasta eest soetasin endale BMW F650 ST ja ERSO muusikutest koolivennad muusikakeskkooli päevilt kutsusid mind kultuursesse motobandesse.
Meie panus üritusse on täielik isemajandamine – ostame kütuse, sööme ja majutame end oma kulu ja kirjadega."
Rahvast kui laulupeol
„Avaldab muljet, kui korrektselt on tuuri korraldajad logistika paika pannud – kõik on väljakuulutatud ajal õiges tanklas, rahvast on ju varem pressi vahendusel informeeritud. Kolonnis valitseb kord nagu Viiburi sõjakoolis.
Tanklad on alati rahvast tulvil, kõige pikem autogrammijärjekord on igas tanklapeatuses ERSO löökpillimängija Kristjan Mäeotsa juurde, kes on ka muusikaõpetaja, õpetab löökriistu Tallinna muusikakoolis ja muusikakeskkoolis ning Saku muusikakoolis. Tema hüüdnimi sõprade hulgas on Kotkas, vestile joonistab ta allkirja asemel alati kotka, mis noortele hullult peale läheb.”
Mullusel mototuuril kogutud annetuste eest osteti kollektsionääridelt tagasi maestro Gustav Ernesaksale kuulunud mälestusesemed ja anti need laulutaadi majamuuseumile Kadriorus.
Venemaad avastamas
Tänavune motomatk viis kultuurse motobande Peterburi kaudu Karjalasse ja Ida-Soome. Heategeva tuuri käigus annetasid Eesti 30 kultuuritegelast Peterburi Jaani kiriku sepisväravate taastamiseks heade toetajate abiga kogutud 40 000 krooni. Eesti peakonsulaadis Peterburis toimus vastuvõtt, eesti kogudusele anti kirikus pidulikult üle tšekk ja käidi linnaekskursioonil. Koguduselt vastukingituseks saadud auväärt tellist saab peagi näha Rotermanni kvartali loomealal.
Tauno Valdna sõnul jõudsid nad kohe pärast Narva jõe ületamist imedemaale, kus käib ka omamoodi annetuste kogumine. „Koos meiega ületas piiri saksa abielupaar ja kohe paarkümmend kilomeetrit pärast Jaanilinna oli ühe künka taga miilits, kes nad kinni pidas. Meid eskortis läbi Peterburi miilitsapatrull, muidu oleksime selles kaoses päevi veetnud. Seest tühi Jaani kirik oli veel ehitusjärgus, aga loodame selle avamisele vabariigi aastapäeva eel.
Peterburist Viiburi poole sõites lummas meid Karjala loodus, räämas külad kontrastiks Neevalinna marmorpaleedele. Viiburi kandis külastasime ka üht lastekodu, mis jättis räsitud mulje. See-eest rõõmustasid lapsed meie helkurvestide üle ja kõige suuremat furoori tekitas tsiklisõit. Sealset elu nähes saad aru, et meie elame ikka väga hästi.
Soome poole sõites tundsime end kui nõukaaegses piiritsoonis. Paarkümmend kilomeetrit enne Nuijamaad oli iga viie kilomeetri tagant kontrollpunkt, kus passe nõuti. Tõeline kannatuste rada jõudis kätte piiripunktis. Kahe tunniga sai üle viis meest.
Sõiduelamusi pakkus Ida-Soome: imehead kurvilised asfaltteed, mis kulgevad üle küngaste, orgudes vasakul ja paremal järvesilmad.
Ka järgmise aasta tuuril olen osaleja – kuni silm seletab ja füüsis lubab, tahan sadulas püsida.”
Keha mäletab
Disainer Kaarel Kivikangur: „Sõidumälestustest jäävad meelde need, mida keha kõige valusamalt mäletab – pikad otsad kange kannikaga või vaid kaheksa soojakraadiga sõiduilmad, kus enam ei tunne sõrmi-varbaid. Sõidad ja kannatad.
Tänavuse sõidu parimad mälestused on seotud idakontrastidega. Näiteks Venemaa piiri ületamise hommik: seitse soojakraadi ja piitsutav külm vihm. Enne piiri oli üks mootorratturist vene ärimees korraldanud aga vabas õhus rikkaliku hommikusöögi: värske kalamari, pirukad, soolapekk ja kuum tee. No superluks!”
