Hea idee võid filmida kas või püksirihmale
Mis mõttes mõlgub?
„Üks suurem idee on seotud Gustav Ernesaksa ja tema kujuga lauluväljakul. See idaneb mul juba 2004. aasta laulupeost. Siis märkasin, kuidas ta seal lauluväljaku nõlval istub ja mis kõik tema ümber toimub. Filmisin tunde sunnil ja sain enda arvates palju kõnekaid kaadreid. Need jäid kummitama. Aga vahetult pärast seda tuli välja Jüri Müüri „Leelo”, taastatud film 1969. aasta laulupeost. Seda üle vaadates sain elamuse. Nägin inimeste vaoshoitud valu ja hingestatust. Tajusin, et nüüd on meil vabadus käes ja sellist enesetõestuse pinget enam ei ole. 2004. aasta laulupeol tekkis see vaid siis, kui kõlas „Mu isamaa on minu arm”. Kõiki haaras siis taas härdus, kusjuures ka nooremaid lauljaid, kes ei teadnud 1969. aasta laulupeost midagi. Siis tekkis mul mõte filmida seda laulu täpselt sama režiiskeemi järgi, nagu filmis Jüri Müür omal ajal, teha teine „Leelo”.
Selle mõttega läksin öölaulupeole proovivõtteid tegema, ja emotsionaalne šokk kordus. Oli eelarvamus, et nüüd lauldakse lihtsalt oma rõõmuks, aga eestlasega paistab olevat nii, et kui halvasti läheb, siis võetakse käest kinni ja lauldakse, tuntakse, et ollakse üks rahvas. See muutis oluliselt mu idaneva filmi kontseptsiooni. Ja jälle ei saanud jääda märkamata Gustav Ernesaksa kuju mäenõlval. See tundmus seostus Oscar Wilde’i muinasjutuga „Õnnelik prints”. Prints nägi pärast surma maailma endale püstitatud kivikuju silmadega. Nägi kannatusi, pettust, valu. Ernesaks näeb ka läbi oma kivikuju silmade, mis lauluväljakul toimub. Seal on rock-kontserte, õllepidusid, läbustamist, isegi romurallisid peetakse. Kuid aeg-ajalt on seal ka selliseid laulupidusid, mis panevad rahvast üksteisel käest kinni võtma.
„Õnnelik Gustav” võiks olla selle filmi nimi. Rahvas ronib ju talle põlve peale istuma, välismaalased pildistavad teda. Aastaajad vahelduvad, aastad lähevad, aga tema oli, on ja jääb.”
Kuidas dokumentalist kõnekaid kaadreid leiab?
„Ilmselt vaist aitab. Sa filmid teleobjektiiviga laulupidu. Esiplaanil on udune figuur, tagaplaanil laulukaar, keskel hakatakse laulma „Mu isamaa on minu arm”. Jälgid lauljate nägusid, aga siis teravustad sellele eespool olevale udusele kogule. Selgub, et see on vanamemm, kellel pisar silmanurgas. Kõik on õnneasi ka. Kõige tähtsam, vähemalt minul, on tunne, mis mind juhib. Dokumentalist ei tea ju ette, mis täpselt juhtuma hakkab. Aga kui ta teab, mis tunnet ta tahab tabada, hakkavad kõnekad üksikasjad ise kätte jooksma.”
Reaktsioon peab kiire olema?
„Kuuldavasti oli Peeter Toominga kreedo, et filmioperaator peab seljaga tajuma tema suunas tulistatud kuuli, jõudma ringi pöörata ja kuuli enne kaadrisse saama, kui see teda tabab. Mark Soosaarel näib see närv olevat. Tahan tema uut filmi filmipäevade lõpufilmiks. See on saare peal elavast postiljonist.”
Kas eesti dokumentalistikal on oma nägu?
„Kindlasti on. Kuid telefilmi reeglid tungivad peale, järjest rohkem näeme rääkivaid päid, järjest vähem kujundlikku filmikeelt. Kujundid peaksid rääkima ise enda eest. Juttu võib ju raadiost ka kuulata. Teiseks hajutavad meie filmi oma nägu Lääne filmid, mida võetakse vahel liiga tõsimeelselt eeskujuks. Nõukogude ajal võeti Moskva etteantud reeglid küll vastu, kuid filmi pandi ka varjatud sõnum. See raske aeg andis meie dokumentaalfilmile väga selge oma näo.
Igal autoril on oma nägu. Kuid dokumentalistikas pole mõtet „oma näoga” liiale minna. Operaatori käekiri tuntakse niikuinii ära. Vahel olen mõelnud, kas ma olengi enam autor, kui minu filmi peaks üles võtma mõni teine operaator. Mina loon oma filmi juba filmimise ajal. Filmi lõplik nägu tekib siiski montaažis.”
Kuivõrd dokument on dokumentaalfilm?
„Päris korralik dokument! Kui vaatad Jüri Müüri „Leelo” ülesvõtteid, näed seal palju tuttavaid, kes olid filmimise ajal noored või isegi lapsed, aga nüüd on arvamusliidrid, suured isiksused, tuntud tegijad. Tundsin ära näiteks noore Jaanus Nõgisto, kes rahva hulgas jooksis.
2009. aasta laulupidu pildistati lauluväljaku tornist kaheksa kaameraga korraga ja saadi ühe sekundiga kogu väljaku rahvas panoraamfotole. Kena ja terav pilt. Suumisin rahva hulka ja leidsin ka ennast massist üles. Sattusin Jaak Joalale ja Ivo Linnale. Väga põnev dokument!”
Kui head kaamerat on vaja?
„Praegused kaamerad on muidugi palju mugavamad kui nõukaajal. Siis võtsid oma kaadrid filmilindile ja ootasid hirmuvärinaga, mis laborist välja tuleb. Igasuguseid asju juhtus. Praegu tehakse filme isegi mobiiltelefoniga ja kohe on näha, kuidas välja tuli. Kaamerast tähtsamgi on idee. Hea idee võid filmida kas või püksirihma peale — ikka töötab. Räägitakse nii.”
Mida tuleks meie filmipoliitikas muuta?
„Tooksin juurde vabadust ja usaldust. Toetaksin ka tõlgenduste mitmekesisust. Keegi võiks näiteks „Kevadest” uusi versioone teha. Kui palju variante on „Kolmest musketärist” tehtud ning kui põnev ja fantaasiat vallandav on neid vaadata ja omavahel võrrelda!”
