Harri Kingo: Surmakogemuse paradoks

 (645)

Surmajärgsed tajud ei ole enam diskussiooni objekt vaid fakt — surmajärgset taju ei eita keegi. Edasine oleneb maailmavaatest, kontekstist, milles seda fakti tõlgendatakse: kui ollakse materialist, siis on see vaid aju hälve, kui eeldatakse teispoolsust, siis räägitakse elust pärast surma.

Võimatu on olla “aju hälbe” pooldaja. Enesevälises kogemuses:
1. nähakse ennast eemalt, mujalt, teisest ruumipunktist, kus aju ega retseptorid füüsiliselt ei asu;
2. selles teises ruumipunktis ollakse suutelised vastu võtma informatsiooni selle kohta, mis ümbruses toimub, seda adekvaatselt toimunuga.

On veel üks põhjendus. Ehk kaalukaimgi: inimesed, kel on olnud surmajärgseid kogemusi on olnud sedavõrd vapustatud, et tavaliselt toob see enesega kaasa elu väärtushinnangute täieliku muutuse ja oma eluorientatsiooni teisenemise.

Raske on kujutleda, et tavaline illusioon on suuteline mõjutama inimest suunas, kus ta osutub sellise illusiooni läbi mõne tunni pärast sõna otseses mõttes teiseks inimeseks — ja seejuures paremaks inimeseks. Mistahes ajutegevuse häire või füsioloogiline pidurdusseisund ei saa mõjuda inimajule sedavõrd korrastavalt. Olukord on selle teisenemisega umbes sama paradoksaalne, kui et pärast väljalülitamist ja taas sisselülitamist osutub, et teie arvuti on endasse installeerinud programmi “Windows 2050”, mis arvuti otstarbekamalt ümber korrastab… aga mida veel olemaski pole. Selline tulem on palju kirjeldatud ja seletamatu. Looduses pole eriti võimalik, et miski “katki minnes” saab samas “rohkem korda” kui enne oli.

Ainus loogiline seletus sellele inimest just kvalitatiivselt paremaks muutumisele on teatava info lisandumine ja juba olemasoleva info korrastumine “surmaseisundis”. Meie siinsete “püüdlikult materialistlike” arusaamade juures tähendaks see, et suremise käigus lülitub ajus sisse programm, mis aju ennast korrastab ja kui “surm” edasi lükkub ja inimene siiski ellu jääb, siis ei kao selle nn. “varjatud programmi” käivitumise tulemus, vaid inimene säilitab selle eneses ja hindab selle läbi ennast, maailma ja inimsuhted ning oma elumõtte ümber. Seda alati Jumala tunnistamise suunas — väga üheselt.

Ütleme siis ( püüdes jääda materialistideks), et mateeria ise on “kokku pannud” programmi, millel on FILOSOOFILINE, EETILINE ja TUNNETUSLIK väärtus, maailmavaateline väärtus. Kuidas “tuhm aine” selle filosoofia ja eetikaga hakkama on saanud — sellise programmi inimajusse loonud, jääb materialistile mõistatuseks ja paradoksiks. Selline “programm” osutub ikkagi millekski inimväliseks ja -üleseks ja -eelseks, sest see ei tulene eelnevast eluhoiakust ja senistest teadmistest või vaadetest: muutused on suunatud Jumalale ka nende puhul, kes varasemalt on olnud otsesed ateistid.

Isegi eeldades sellise programmi olemasolu ja käivitumist inimese elu lõpul jääb seletamata, kust pärineb selle programmi korrastav inimväline info? Kes/mis on selle programmi ajusse loonud? Inimene ise? Aine ise inimese teadmata ja tahtmata? Neuronite elektrokeemilised protsessid? Juhuslikkus on välistatud.

Üritades edasi materialist olla võiks oletada, et aju teeb seda elu jooksul alateadvuse tasandil ise ja korrastub — see avaldub aga alles surmakogemuses. Niisiis, meie “ajuarvutis” on selline varjatud korrastav programm… ja see töötab alati ühesuunaliselt? Kust see pärineb? Millistest aine-energia omadustest tuleneb see Jumalakogemus? Aine ja tema seadused ise jaatavad Jumalat?

Lihtsam on oletada siiski inimese juures olemist, mis pole meile meie tajudes antud ja mis säilitab info meis ka pärast meie füüsise lakkamist, seejuures tuleb eeldada ka mingit senist kaootilisust korrastav ja lisainfot andev inimväline või -ülene tegur. Peab eksisteerima midagi, mis on juba enne korras ja inimene vaid saab sealt infot, mis mõjub konstruktiivselt, loovalt, arendavalt, avardavalt, süvendavalt.

Sellist olemisviisi on nimetatud inimese astraaltasandiks, inimese aineüleseks olemiseks jne., mis on võimeline eneses infot kandma ja on suuteline seda säilitama. Lisaks on selles olekus inimtajud märgatavalt avardunud. On tuntud astraalis rändajaid, sellega tegelevat joogad ja ka lääne harrastajad.

Astralprojektsioonid on kas spontaansed või eneses teadlikult esilekutsutavad. Eelduseks on kas kehalise aktiivsuse tunduv madaldamine või tavaline haigusseisund — neis tingimustes võib selline astraali projitseerumine aset leida. On sellekohaste tehnikate kirjeldusi ja lausa detailseid õpetusi.

Loe veel

Samas pole eriti mõttekas sarnaseid “huvireise” ette võtta — kogemus võib olla vägagi destruktiivne. Tavaline info huvireisijale on kokku võetav lausena: “Sa oled vales kohas”, mille mõistmine tuleb läbi terava negatiivse kogemuse astraalis. Kui siiski oma harrastusse kinni jääda võib tulemuseks olla meelehäire ja vaimuhaigus — destruktsioon. Loodus/loodu näib täpselt teadvat, kes kuhu kuulub ja mida väärib.

Seega — tegelege siinpoolsusega. Ja ärge toppige nina sinna kuhu te ei kuulu. Lohutuseks aga huvilistele: pole veel teada ühtegi inimest, kel oleks surmakogemus olemata jäänud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare