Harri Kingo: Eneseloome eneses

Mandalad on teatud reeglite järgi loodud sümbolite pildisarnased kujutised paberil, seinal, riidel, liival, mõtteis… Mitte midagi ühist neil sümbolitel materiaalse maailmaga ei ole. Aga neil sümbolitel on omad tähendused. Näiteks… mandala, millel on kujutatud, ütleme, 49 Buddhat. Igal Buddhal on oma poos, värvid, atribuudid, kaaslanna, žest jne. See tähendab, et iga Buddha omab teatud tähendusi, ta sisaldab eneses hulga informatsiooni, seda pildilisel kujul.

Mediteerija vaatleb läbi kõik Buddhad, liikudes oma pilgu ja mõttega kõige välimisest Buddhast üha edasi sisemiste poole, teadvustades ja seostades oma teadvuses üha uusi Buddhasid — tegelikult siis tähendusi, mida Buddhad ja nende atribuutika omavad. Teadvuses toimub samaaegselt analüüs ja süntees, või ka induktsioon ja dedukstsioon, kui läänelikke mõisteid kasutada.

Lõpuks jõutakse keskse Buddhani. Samaaegselt on n.ö. omandatud ja aktiivselt meeles kõik eelnevad. Keskne Buddha “võtab kokku” kogu pildi ja mediteerija jaoks tekib “õnnestumise” puhul teadvuses tervikpilt, milles on samaaegselt eristatavad ka pildi kõik elemendid — Buddhad, värvid, poosid, atribuutika jne. Viimane meditatsiooni faas oleks enesele ütlemine: “See olen mina”, st samastumine keskse Buddhaga kui kõiki eelnevate sünteesi, kokkuvõttega. Samm sellestki edasi seisneb mõistmises, et kõik see kokku on vaid pilt, näivus, illusioon. Teadvus tühjeneb sellest viimasestki pettekujutlusest ning muutub ideaalis n.ö. kristalliliseks selguseks ilma “kristalli” eneseta — ilma selleta, mis seda selgust kannaks… Jääb vaid puhas selgus — eimiski meie tavamõistes.

Mõttetu oleks looduses, elus hakata otsima “asja”, mis ühele või teisele Buddhale vastaks. Sümbolid on vahendid. Neis enestes ei peitu midagi, seegi oleks tolle mediteeriva õpilase järeldus — viimane mõte mandala ees, kui ta on ennast samastanud tolle “Universumi mudeli või skeemiga”, mida mandala esitab. Ta on saanud iseendaks — kõigeks ja eimiskiks. Tegelikkuses lõpetatakse liivale kuude jooksul hoolikalt kujundatud värvilistest liivadest mandala ärapühkimisega… Selginemine, valgustus on saabunud, vahendeid pole enam vaja.

Sellise meditatsiooni edukus ei olene kujutletud Buddhade arvust või mandala keerukusest. Olulisem on kõikide vajalike aspektide esinemine mandalal ja nende õige seostamine, et võiks sabuda õige tagajärg teadvuses, isiksuses, aga mitte selle mandala lõputu laiendamine. Põhimõtteliselt võib sama meditatsiooni läbi viia mitte 49 vaid ka 4999 või 9 või ka ühe Buddhaga mandala ees ja tulemus on sama. Hiina Yin-Yang on vist lihtsaim manda.

Kui vaadata inimest, siis sisuliselt on tema ülesanne sama mis õpilasel mandala ees. Ilmneb põhimõte, et selliseks selginemiseks, korrastumiseks teadvuse tasandil pole vaja “kõike teada”. Pole vajalik eneses üles ehitada “lõputut mandalat“ — omada lõputult infot. Keegi ei suudaks seda “läbi mediteerida”. Teadvuse korrastumiesks piisab piiratud arvust elementidest (teadmistest) täiesti. Inimesel on tegelikult kõike vajalikku piisavalt ja “teadmiste arutu juurdeahmimine” teeb pildi liig keeruliseks ning hõlmamatuks.

Seda tausta teades on ehk kergem mõista mõtet: arutu “väline” ekstensiivne areng ei asenda “sisemist” arengut, pigem raskendab seda. Olulised pole seejuures mitte vahendid — märgid ja tähendused vaid tähenduste seostatus kui reaalne kogemus inimeses eneses. Oluline pole ka vahendite vorm — see võib olla visuaalne (mandala), aga võib olla ka sõnaline (suutra, mantra), inimese loodu või kasvõi looduspilt, ese, mõtegi…

Elu on enese selgitamine enesele ja eneses — eneselooming. Seda on ka inimese aineline looming — kunst siinses õhtumaises tähenduses — eeskätt on see isiku eneseloomine ja teos, mis sellise tegevuse läbi tekib on vaid sellise ülendumise ja selginemise tagajärg, materiaalne, meeleline või intellektuaalne ilming, vorm kui märk läbitud tasandist, mis minejast maha jääb ja mõnel juhul ka teistele edasi antakse.

Õhtumaine kunsti käsitlus peab eesmärgiks just nimelt inimese välismaailmas saabuvat tagajärge — sellel on hind ja seda saab ka müüa jne. Kuid ostes 10 miljoni dollari eest mõne pildi ei osta ostja sendigi eest seda väärtust, mis saabus kunstnikus eneses.

Ida mandalad pole müügiks — need on vaid vahendid ja neil pole enamat väärtust kui näiteks korralikult teostatud käsitööl. Kui sedagi. Sisuline väärtus saabub ju loojas-mediteerijas ega ole vahetatav. Kui, siis jagatav niisama — juba õpetuse ja juhisena õpetajalt õpilasele. Meie mõistes “teos” ise võib aga olla sirgeldus liival, tehniliselt oskamatu ja vaid kuni järgmise tuulehooni kestev…

Kui siit tõmmata nüüd paralleel Õhtumaise kunsti juurde, siis Õhtumaa kunstnik tegeleb samaga — eneseloomisega. Erinevus ilmneb olulisimas — õhtumaalasel pole selget suunda eneses, tema looming kui väärtus asetseb loojast “väljaspool” kui väline objekt või teos ja sageli kajastab see teos vaid kunstniku enese hetkemeeleolusid, sihitute rännakute mingit sihitut punkti, kuhu parajasti on jõutud.

Õhtumail ja kaasajas jääb selline enese sisuline korrastamine ja selginemine kaootiliseks, sest puudub suurem, üldisem, õpetuslik raamistik ja reeglistik, mis annaks tema kunstile sisulise vaimse väärtuse, mis realiseeruks inimeses. Ikonograafia on ehk lähim ida kunstikäsitlusele, aga jäägu see arendus hetkel…

Vastupidi hommikumaisele on tänases päevas, siinmail ja siinses kultuuris tekkinud eraldi- ja iseseisev nähtus nagu kunst, mis on asjastunud, esemestunud ja mille väärtus on inimese sisemisest olemisest nihkunud ainelisse maailma.

Samas on erinevalt idast väärtustunud õhtumail kunstniku n.ö. sotsiaalne isik, looja isik, kellel on nimi, välimus, aadress, mobiil, signatuur, hind. Idas pole mandala loonud isikul mingit tähtsust, oluline isiku asemel on isiksus ja selle saavutus ning pole ka suurt oluline, kumb juhtud olema — mandala looja või selle ees mediteerija — see on samaväärne. Oluline on, kelleks muutud selle abil ja läbi.

Selle koha pealt peaks tekst alles algama, aga paras aeg on lõpetada.