"Minu põhiline tõrge e-raamatu suhtes tuleb kellelegi väga kasulikust teesklusest, et e-raamat on „sama” mis pärisraamat, ainult et faili kujul. Seega tuleks seda kaubanduslikult kohelda samamoodi – müüa poodides sama raha eest ja laenutada raamatukogudes –, ainult et natuke rangematel tingimustel ja viisil, mis õigusriiki päriselt ei passi, leiab apteeker Melchiori seikluste vahendaja.

Autori kaalutlus e-raamatutega enam mitte tegemist teha lähtub eelkõige kahest asjaolust. Esiteks nööritakse failiostjalt palju rohkem raha, kui on õiglane, ja teiseks, et raamatuostjale määratakse palju rängemad tingimused, kui on autoriga enne kokku lepitud.

E-raamatu hind on peaaegu sama mis pärisraamatul. Autorini jõuab sellest rahast tühine osa. Ent erinevalt pärisraamatust ei tule e-raamatu puhul teha samasuguseid kulutusi; ära jäävad paberi- ja trükikoja kulud, levituskuludest rääkimata. Oleks naeruväärne tänapäeval rääkida, mismoodi faili võimalikult odavalt levitada.

E-raamat on tegelikult valmis enne trükikotta minekut, õigupoolest on see umbes 80% ulatuses valmis käsikirja valmimisest saadik. Nii et kellele ja mille eest maksab raamatuostja pärisraamatuga umbes sama hinna, kui ta ostab faili? Arvestame siit maha ühe karvase käe, kes käibemaksu nime all oma andami riisub... ja küsime, kas e-raamatu hind võiks olla praegusest poole madalam. Hargla arvab, et peaks ja oleks.

Internet pakub e-raamatu odavamaks levitamiseks väga palju võimalusi. Nendest kõigist on mööda vaadatud ja valitud see, mis vahendajale, e-platvormide arendajatele ja muudele IT-tegelinskitele kõige rohkem sisse toob. Ning seda lugeja ja autori arvel. Nii et kui keegi ostab e-raamatu, võiks ta mõelda, et toetab eelkõige kolmandaid isikuid ja toidab seda nomenklatuuri, kes on välja mõelnud nn sotsiaalse DRM-i.

Pikemalt saab Indrek Hargla e-raamatukaubanduse teemalise mõtteavaldusega tutvuda Eesti Päevalehe võrguversioonis.