Hardo Aasmäe: Egiptus, milleks?

Viimases KesKus'i numbris kirjutas Hardo Aasmäe, kuidas Lenini ja Hruštšovi tarkustele tuginedes Egiptuse põllumajandust tuuniti.

Kas tõesti on vaja riiki, mille territooriumil peaaegu kedagi ei ela? Egiptus on selline. 96,5 protsenti riigi pindalast on tühi kõrb ja seal inimesi peaaegu ei ole. Aegade hämarusse vaadates pole ka kunagi olnud. Vast ehk vaid jääajal, kui meie maad kattis paar kilomeetrit jääd ja Sahaara kõrbes oli savann. Tol ajal oli ehk savannis ekslemas mõni inimsalk, kuid omariiklusest nad kindlasti ei unistanud. Nüüd pole sedagi.

Egiptuse elu keskmeks on justkui suur Niiluse jõe nimeline joogikraav. Selle ümber on loomad läbi aegade kogunenud jooma ja inimesed vett ammutama. Nii on see kestnud aastatuhandeid. Ajalooliselt oli nimetatud joogirenn üsna mudaste kallastega, mida igal aastal täiendas kohustuslik üleujutus. Sellel ajal polnud tulvadel mingit tõket ja inimesed ei saanud üleujutuste ajal isegi veerenni ääres elada. Mitte ainult suurvesi, vaid ka Niiluse krokodillid pääsesid liikvele. Nad loivasid läbi uputatud majapidamiste, valides koduloomade ja -lindude ning inimeste hulgast paremat suutäit.

Paraku tuli see inimestel ära kannatada – toidupoolise nimel. Uppunud elu, nagu meie Soomaal kevadiste üleujutuste ajal, ei lasknud inimestel midagi mõistlikku teha. Ülekätemineku ja mässude vältimiseks tuli neile pakkuda meelelahutust. Selleks olid kõikvõimalikud palvetseremooniad, mis pidid inimestesse kannatust ja kasinust sisendama ning venitama üleujutuse võimalikult pikaks. Nii sai muda rohkem ja veerenni äär viljakam. Kujunes välja õnnelik mudarahvas, kes viljeles mahepõllumajandust.

Miks poliitbüroo nukrutseb?

Lõpuks saabusid eurooplased, kes asusid oma „tehnoloogilist usku“ kuulutama. Nad halvustasid mudarahvast, kuna viimastel olid tervel aastaajal jalad märjad. Nii ehitasid britid eelmise sajandi alguseks Assuani Vana Paisu, et koloniaalarmee sõdurite jalad allavoolu märjaks ei saaks.

Esialgu lasi see tamm veel viljakat muda läbi, kuid siis saabus nõukogude võim Nikita Hruštšovi värvika isiksusena. Tema toel ehitati eelmise sajandi keskpaigaks Assuani kõrgpais, mis lõpetas täielikult Egiptuse rahva igipõlise mudamaadluse Niiluse voogudega.

Jalad jäid nüüd rahval kuivaks ja krokodillid ei ahistanud enam inimesi, kuid paraku jäi põllumaa üha kiduramaks. Saabus jälle nõukogude abi. Kui Lenin väitis, et kommunism on nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine, siis Hruštšov lisas sinna otsa veel põllumajanduse kemiseerimise. Selle viimase siirdas Hruštšov ka Egiptusesse. Natuke ka elektrifitseerimist, sest kõrgpais ei tõkestanud vaid tulvavett, vaid aitas ka elektrihõõrumisele kaasa.

Tõsi, see toimus kõik ilma kommunismi ja nõukogude võimu tarvilise komponendita. Selline poliitiline saamatus läks Hruštšovile Nõukogude Liidus maksma tema ametikoha. NLKP Keskkomitee poliitbüroo liikmeid pani muuhulgas nukrutsema tõsiasi, et Egiptuse liider ja Hruštšovi ning Nõukogude Liidu hea sõber Gamal Abdel Nasser, tavatses rahvusvahelist töörahva solidaarsuspäeva 1. mail tähistada teinekord kohalike kommunistide grupiviisilise mahalaskmisega.

Eesti lastelaulu tulevik mudamaal

Kõik see kokku tähendas tõsiasja, et Assuani kõrgpaisu hüdrojaamast saadud ökoloogiliselt puhast elektrit tuli hakata kulutama mineraalväetiste tootmiseks. Selle tooraine tuli nüüd sisse vedada. Mis enne tuli Niiluse voogudega iseenesest kohale, seda asuti nüüd vedama laevade, rongide, autode ja härjakaarikutega.

Kõige selle puhul pole mõtet rääkidagi, kuidas Muinas-Egiptust uputati. Meeleheites UNESCO tormas Abu Simbeli templeid puruks saagima ja tükkhaaval tulevasele kaldale tassima. Muda ei kadunud kuhugi, vaid koguneb tasahilju kõrgpaisu taha. Mõnesaja aasta pärast võib seal kuulda eesti lastelaulu: „Mudamere ääres, porikalda peal, tillukesel elu päris mõnus seal. Keegi seal ei riidle, kui su kärss on must, keegi seal ei keela väikest vallatust“.
Mõru tõdemus ütleb, et sellise mudakoguse allavett laskmine ei tule edaspidi kõne allagi. See tooks kaasa ettearvamatu suurusega loodusõnnetuse.

Nagu oleks Egiptusel sellest nuhtlusest veel vähe. Nüüd on ka vennad-muhameedlased võimul. Ise nimetavad end moslemi vennaskonnaks. Nendel on Issanda vennaskonnaga niru läbisaamine. Issanda vennaskond on Egiptuses vana olija, sest Egiptus on üks olulisi kristluse lätteid. Enne moslemite tulekut kõlas kõikjal loodusliku veerenni ääres härdaid palveid juudi jumala Jehoova suunas. Miskipärast pole kristlastel siiamaani oma jumalat ja see on omavoliliselt juutidelt tasuta liisitud. See kõik ei saa kaua kesta.

Mööda Niilust on aastatuhandeid kehtinud selge kord. Alam-Egiptuses, mille piir asub Kairost veidi ülesvoolu, on Vahemere ja tema rahvastega harjutud. Ülem-Egiptuses on neid võõristatud. Tänasel päeval on kõik endine. Aga sellisel juhul - olgu Alam-Egiptus omaette riik, Kairo, Giza, Aleksandria, Niiluse delta, Suessi kanali ja demokraatiaga. Nemad ehk saaksid elada Euroopa naabruses.

Ülem-Egiptus sekeldagu hingelähedase Sudaaniga. Niikuinii kaob selle riigi küljest Lõuna-Sudaani järel veel Darfuri sultanaat, Nuubia ja veel mõni ala. Sudaan jääb sedavõrd kiduraks, et neil olekski Ülem-Egiptusega mõnusam jagada oma kohta päikese all.