Gustav Kutsar: Kuidas mehed taluvad pereelu, kui sõjaväega hakkama ei saa?

 (104)
Gustav Kutsar
Foto: erakogu

Viimasel ajal ajateenistustest tervislikel põhjustel vabastatutest on pooltel psühholoogilise kohanematuse diagnoos.

Septembris osalesin Kirde Kaitseringkonna seminaril, kus vaeti ajateenistusest väljalangemise põhjusi. Kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Martin Herem esitas retoorilise küsimuse: kui noormehed ei talu distsipliini ega ei suuda jälgida kindlat päevakava, kuidas me võime siis eeldada, et nad ühiskonnas tööturul hakkama saavad või kuidas nad suudavad oma pereelu juhtida? Kas töötute ja abielulahutuste viimase aja kasv võib teatud mõttes alguse saada sellest, et me soodustame noortel meestel loobumise ja allaandmise tahteavaldusi?

Teatavasti on meeste osakaal ühiskonnas mitmes mõttes negatiivse trendiga. Esiteks arvuliselt, kuna enamuses vanuserühmades on meeste hulk võrreldes naistega negatiivne — kuna noormeeste riske trotsiv käitumine viib neid enneaegsesse surma. Ka tänavu avaldatud uppumissurmade statistika näitas suurt riskikäitumist meeste juures. Kas põhjuseks on oma võimete ülehindamine või elusse hoolimatu suhtumine, on raske esmapilgul hinnata.

Millises elu etapis sõnakuulmist õpetada?

Kui keskenduda ainult füüsilistele näitajatele, on oletused ja järeldused poolikud, kuna inimese käitumist mõjutab kõige rohkem ikka see, kas vaim on valmis ja juhtimiseks kindel. On ilmne, et kui juhtimine on heitlik, ei saa liikumine olla stabiilne.

Kuidas ennast juhtida ja kuidas elus edasi liikuda — see ei ole ühe teaduse, õppeaine või koolitunni teema. Seda teadmist tuleb pidevalt uuendada, kuna elu meie ümber muutub ja võimalusi on rohkem kui tuhat. Siiski kehtivad mitmed printsiibid, mille nooruses omaksvõtmine kindlustab edu mitmes valdkonnas. Tahe midagi saavutada, soov ennast proovile panna, ennast teostada sünnipäraste annate varal — need on nooruses kujuneva inimloomuse olulisemaid protsesse. Kasvatuse ja ümbruskonna toetusega saab neid protsess suunata nii, et need kinnistuks positiivsete kogemustena.

Kahtlemata on ajateenistusse tulek ja selle läbimine üheks suuremaks katsumuseks noormehele, kes pole varem sporti teinud või pole muul viisil kokkupuutunud arusaamisega, et distsipliin ja korduv harjutamine viib soovitud tulemuseni. Raske on ajateenistus ka neile, kes pole pidanud kellegi sõna kuulama ja on saanud igas olukorras käituda indivialistlikult. Hakkama saamine kollektiivis — rühmas, kus tulemuse saavutamine tähendab igaühe panust, tundub suure egoga indiviidile võimatu missioonina.

Õpetamine trahvide najal

Praegune elukorraldus pole noormeestele õpetanud pingutamist. Kooli saab läbida ka nii, et kui pole tahtmist minna, siis väike vabandus või hädavale aitavad alati välja. Kui liita siia juurde veel see, et koolis õpetajale või kodus emale vastuhakkamine ei too mingeid tagajärgi ega sanktsioone, siis juhtubki nii nagu Kaitseressursside Ameti peadirektor pr Kairi Rikko oma seminari ettekandes rõhutas: aastas koostame umbes 60 tuhat haldusakti. Need on ettekirjutused kuni trahvideni välja nendele noormeestele, kes ei saa aru, et arstliku komisjoni ei saa pooleli jätta või kutsealusena arvele võtmisest ei saa kõrvale hiilida. Nii neid mehepoegi kasvatatakse. Esmalt ettekirjutusega, hiljem trahviga.

Väärtuseks on kasu

Mitmed protsessid saavad alguse väärtushoiakutest. Vaataks korra seda kasvukeskkonda, kust noormehed pärit on ja millise vaimsed eeskujud nad oma ümbruskonnast kaasa saavad. Ajateenistusse kutsutakse sünniaastate järgi need noormehed, kes on aastakäikudest 1982-1992. Kui pole tegemist ajapikendustega, siis enamasti käib praegu väeteenistuses põlvkond, kes on kasvas üle laulava revolutsiooni järgses või taasiseseisvunud Eestis. Selles põlvkonnas on nii Eesti patrioote kui ka neid, kes kelle vanemad püüdsid ära kasutada õiget aega ning panna aluse oma ettevõttele, tegeleda äriga jne.

Loe veel

Kindlasti on jätnud see jälje noormeeste väärtushinnangutes, kuna ühe põhjusena ajateenistusest kõrvalehoidmiseks tuuakse aega — see on aja raiskamine, kuna 8 kuud mõjuvad karjäärile või isiklikule ettevõtlusele halvavalt jne. Kindlasti ei jagune tolleaegne põlvkond ainult patriootideks ja äritegevusele panustajateks. Seda aega iseloomustab ka hariduse kõrge väärtustamine. Õppimine on eelistatud ja selle nimel antakse ka väeteenistusest pikendust. Kuid noored, kes täiendavad kõrghariduse maastikku, üheülbaliselt võrdlevad ajateenistust akadeemiliste õpingutega. Ja selles võrdluses tundub neile, et kaitseväes midagi kasulikku ei õpi.

Eelised tööintervjuul

Aga see on eksiarvamus. Kui noormees pole läbinud ajateenistust, tal jääb saamata enese või teiste juhtimise kogemus. Teatavasti ajateenistuses tuleb igal teisel mehel tegeleda juhtimisega — juhtides oma lahingpaari või jagu. Vähene distsipliin ja enesejuhtimisekogemus kummitab kindlasti ka neid noormehi, kes peavad akateemilistes õpingutes omama selget sihti ja kindla ajaplaneeringuga läbima õppekava, rääkimata nendest, kes tahavad ärimaastikul läbi lüüa.

Kas ajateenistus on ikka ajaraisk? Sõdur on samamoodi õppur nagu iga teine koolipingis viibija. See koolitus, mida antaks tänapäeva sõdurile, on teatud mõttes asendamatu. Ükski teine institutsioon noore inimese elu sellist koolitust ja kogemust ei anna. Vähe vist on koole, kus esimesest järjekorras ei hinnata mitte individuaalset, vaid kollektiivset sooritust.

Teiseks. Ettevalmistus tööeluks. Soome ühiskonnas on juurdunud arusaam ja seda kasutavad mitmed tööandjad, et nad uurivad tööintervjuudel, millega noormees tegeles ajateenistuses. Kui tal on sellest perioodist ette näidata juhtimise kogemus (oli allohvitser, kes juhtis jagu), siis teda eelistakse või koguni edutakse kohale, kus tema alluvusse usaldatakse teised töötajad.

Kes ühiskonnas asendaks isakuju?

Venitamine lapsepõlvega võib viia hilinemisele tööturul. Kuidas peaks Arno isa käituma, kui nad pojaga tõepoolest tööturule veidi hiljem jõudsid. Vaevalt et isa ütleks pojale, et nüüd pole muud kui koju tagasi.

Olen täheldanud, et mitmed emad, kes noormehi üksi kasvatanud, sattuvad küllaldki õnnetusse seisu: poeg sai vaevaga teenitud raha eest ülikooli saadetud, kuid üpris pea jääb see pooleli. Poisid lausa valetavad emale oma edasijõudmiste kohta ja kuna nii suurt poissi pole enam paslik kontrollida ja akadeemilises keskkonnas pole ka kombeks, et õppejõud valvab tudengite edasijõudmise järele, siis tekibki suur hulk pooliku hariduse või pikalt ülikooli nimekirjades figureerivaid noormehi. On tõsi, et noored mehed vajavad eluküpsuse saavutamiseks eeskujusid ja isikuid, kes neid kindla käega suunaks.

Feminiinses keskkonnas (meenutagem lasteaiakasvatajate ja kooli õpetajate soolist koosseisu) üleskasvanud noormehel on tõepoolest raske kohaneda äärmiselt maskuliinse sõjaväega, kus seersant kõva häälega annab käsklusi ja need täitmisest pole võimalik kõrvale hiilimiseks või vastu vaielda. Ei saa minna kaeblema ülema juurde, sest need mehed samamoodi kinnitavad, et pingutama peab ja igaüks saab hakkama kui tahet on. Kuidas see väljend vanast armees oli: kui ei oska — õpetame; kui ei taha — sunnime!

Noormehed haigla teel

Milles võiks olla ühiskonna osa selles protsessis? Kaitseressursside Amet püüab saata noormehi ajateenistusse ja esimese riikliku institutsioonina teeb mitte mehepoegadele, vaid naispoegadele selgeks, et riigiga ei naljata — ei saa keerata selga ja lihtsalt ära minna, kui arstlikus komisjonis läheb kauem. Või kui vajalikke dokumente pole kaasas, siis tuleb ise teist korda järgi minna. Kaitseväe väljaõppekeskused on valmis noormehi kasvatama füüsilise ja emotsionaalse pingutamise keskkonnas, demonstreerides kollektiivi tugevust, kus igaüks peab panustama maksimaalselt. Nende kahe institutsiooni töö katkeb, kui seda ei toeta perekonna või teiste strutkuuride poliitika.

Minu arvates on kasulik anda meestehakatistele eluks vajalikud oskused kohe nooruses, mitte et nad peaksid õppima oma vigadest või selle hinnaga, et katkenud haridustee või töökoha kaotus lükkab koheselt sirgelt elusihilt kõrvale. Kui on tugev isiksus, siis ta suudab taluda saatuselööke ja on valmis taluma raskusi ja läbikukkumise korral uuesti pingutama. Isiksuse tugevdamine seda ju kaitsevägi soovib noormeestele õpetada. Kahjuks jääb see andmata, kui noormehed on valinud ajateenistusest välja saamiseks haigla tee.

Absoluutset tervet inimest ei ole olemas. Arst peab uskuma patsiendi juttu ja kontrollima iga kahtluse korral haige seisundit. Sotsiaalmeedia kubiseb noormeeste omavahelistest nõuannetest, kuidas saab ja peab väeossa jõudes käituma ning mida arstile etendama, et pääseda laatsaretti uuringutele ja sealt edasi järjest hõlpsama režiimi peale.

Käegalööjate põlvkond

See on paljude institutsioonide ühine töö, et meil kasvaks rohkem tugeva tahtejõuga mitte käegalööjate põlvkond. Belgias kaotati ajateenistus peale Nõukogude Liidu lagunemist, kuna suurt armeed enam ei vajatud. Eelmisel aastal Tartus militaarpsühholoogia konverentsil osalenud François J. Lescreve kinnitab Belgia ühiskonnas sarnaseid tendentse: inimesed, kes on lõpetanud kooli viimase 15–20 aasta sees, on palju kehvema distsipliiniga ja suhtumisega autoriteeti. /---/

Väga frustreeriv on näha noori mehi kergesti käega löömas. Seda tehakse kõiges. Veel mõnikümmend aastat tagasi liiguti valitud eesmärgi suunas kas või hambad ristis, nüüd lüüakse esimese takistuse ilmnedes käega ja proovitakse midagi muud. Iseenesest pole midagi paha selles, kui inimesed valikuid muudavad. Ent kui see on üldlevinud suhtumine kõigesse, siis tekitab see varem või hiljem probleeme kogu ühiskonnale*.

Kas 35% sisendab turvatunnet?

Eestis on ajateenistus säilinud ja uuringud näitavad selle populaarsust. Paljud noormehed tahaksid oma kohustust täita, aga need, kes valivad psühholoogiliselt kohematuse häirega haigla tee, hoiavad asjatult kohta kinni ja kulutavad miljonites riigi ressurssi. Võrdlus Soomega näitab seda, et seal võetakse väeteenistusse 85% aastakäigu noormeestest. Nagu meilgi, 15% nendest langeb välja. Kui Eesti suur kaotus algabki sellest, et meil suudetakse ajateenistusse võtta ainult 50% aastakäigust ja kui sellest kontingendist 15% langeb väljas, siis riigikaitseliselt koolitatud noormehi jääb järgi ainult 35%. See omakorda tekitab probleeme reservüksuste komplekteerimisele ja üldisele riigikaitse kontseptsioonile: kui meil on riigikaitseks võimelised ainult 1/3 olemasolevatest meestest, kas siis suudame vajalikku kaitset organiseerida.

Nähtuse varjukülg on see, et tollest 15%-st pooltel on diagnoosiks kohanematus või mõni muu psühholoogiline häire. Ainuüksi Kirde Kaitseringkonnas sajakonna noormehe häirest arusaamiseks ja diagnoosimiseks ning edasi-tagasi sõitudeks kuni ajateenistusest tervislikel põhjustel reservi arvamiseks kulub 3 milj krooni.

Seega soovitus terviseprobleemidele toetuvatele noormeestele: kas loovutage kohad noormeestele, kes teevad teadliku valiku ja tahavad ajateenistuse normaalses rütmis läbida või pingutage lõpuni. Nõnda on riigil rohkem kaitsetahtelisi noormehi välja õpetatud ja ühiskond saab juurde endaga paremini hakkama saavaid noori.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare