Gustav Kutsar: Kui tugev on sõdur?

 (85)
Gustav Kutsar
Foto: erakogu

Kui sõdur sooritab enesetapu, on selles hoopis ärevam alatoon kui näiteks koka või töötu puhul.

Koka puhul arvaks, et küllap oli tegemist isikliku probleemiga, sest vaevalt toidu põhjakõrvetamine viiks enesetapuni. Kodutu enesetapp tundub arusaadav, sest ilma sissetulekuteta on raske täita kohustusi pere ees vms. Aga kui endine sõdur sooritab enesetapu, siis kõigutab see paljude ühiskonnaliikmete turvatunnet. Sõdur esindab kaitsjat. Ja kui kaitsja osutub nii nõrgaks, et võtab endalt ise elu, siis kes meid kaitseks?

Tänapäeva sõdur on enamasti tugev suuremas grupis. Kaitseväes on ta lähimaks kaaslaseks lahingpaariline, kamraad, kellele võib igas olukorras loota. Lisaks kamraadile on tema ümber jagu (enamasti üheksa inimest). Koos tehakse läbi enamus operatsioone, ka ohtlikke. Lisaks jaoülemale on noorele mehele juhina tarka nõu andmas rühmavanem või rühmaülem - mehed, kel rohkem kogemusi ja muid häid omadusi.

Nõndaks, sõdur on tugev selles sidusas grupis, kus iga tema liigutust ja meelelaadi tuntakse ning kus ta end tunneb kui omasuguste seas. Aga mis juhtub siis, kui see grupp tema ümbert ära võtta?

Jah, kaitseväes on viimasel ajal tööle rakendatud järjest rohkem tugistruktuure, mis koosnevad oma eriala spetsialistidest: kriisinõustajad, kaplanid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad. Jääb üle küsida, et kas need toetavad spetsialistid on piisavaks toetusgrupiks ja kas sõdur ikka pöördub nende poole? Võiks arvata, et vahel mitte, sest psühholoogi kardetakse – äkki paneb nõrkusemärgi külge ja edaspidi enam missioonile ei pääse! Kaplan – noh, enamjagu pole tollega ju lihtsal sõduril midagi rääkida, eriti kui religiooniteema on talle võõras.

Jäävad üle kriisinõustaja ja sotsiaaltöötaja. Esimese juurde pole põhjust minna, kui otsest kriisi enda juures ei märka. Ja mida saab teha sotsiaaltöötaja, kui võitlejat vaevavad sisepinged? Siin on põhjust sedastada: spetsialist ei asenda sõpra. Nii jääb tihti sõdur oma murede ja mõtetega üksi. Eriti puudutab see vigastatud kaitseväelasi. Pika ravi tõttu on ta oma lähematest kamraadidest eemal. Peamisteks vestluspartneriteks on taastusravi spetsialistid ja mitmed ametnikud, kes kaitseväelase enda arvates nõuavad liigseid liigutusi (noh, tulge siis homme, saab paberile pitsati ka peale!). Sõdur on end treeninud teistsuguse olukorra jaoks ja harjunud olema süsteemis, aga järsku on toetavast grupist ära lõigatud ja peab üksi võitlema bürokraatlike ja inimlike nõudmistega.

Kes ja kuidas võiks sellist sõdurit, üksi jäänud võitlejat aidata? Kindlasti ei ole inimesel ainult üks sõber. On suur vahe, kas sulle soovitab midagi sõber või ametnik X. Viimase nõuandeid on väga lihtne ignoreerida, aga esimese puhul riskid kaotada suhte pikemaks ajaks.

Lõpuks ei sõltu ka kõik sõpradest. Osa vaimset tervist põhineb sellel, millist identiteeti inimene endas kannab (vt www.terviseinfo.ee – hea vaimse tervise tunnused).

Kujutlege end olukorras, kus olete äsja ameti valinud. Te olete selle valinud südame sunnil. Lihtsalt tahate õilsa valikuga oma patriootlikku meelsust näidata ning asute teenistusse. Teile öeldakse, et üks osa teie teenistusest on missioonipiirkonnas. Teete oma tööd hästi ja saate tunnustatud. Enamasti sõdurid saabuvad missioonilt ja tunnevad end kangelastena. Ja seda nad on. Sest nad on ületanud hirmu ja trotsinud ohtusid. On olnud valmis jätma elu ja on üleelanud mõne lähedase kamraadi kaotuse.

Teisalt, piiludes tänapäeva noorte kasutatavasse sotsiaalmeediasse, kus põhiosa ajast viidetakse, ja ka üldise meedia kommentaariumitesse (aga noorele läheb korda, mida teised temast arvavad), leiab ta otsest vihkamist ja okupandiks sõimamist. Veel väljakujunemata noor isiksus, kes ei kanna kindlat identiteedi, kahestub. Ta ei tea enam, kes ta on: kas patrioot või põlatud palgasõdur. Kas ta peab häbenema tööd, mida ta riigi nimel teeb.

Veelgi enam, sellised sisevõitlused pingestavad ja rikuvad suhteid oma sotsiaalse ümbruskonnaga, kui sõdur on saanud riiki teenides vigastada ning endisel võitleja tuleb hakata end tõestama ja käia paljudes komisjonides näitamas, et vigastus on jätkuvalt olemas ning plahvatuses ärarebitud jalg pole uuesti otsa kasvanud nagu sisalikule saba.

Loe veel

Kui esitada küsimus, et kes ja kuidas saaks sõdurite vaimset tervist kindlustada, siis vastan üheselt: igaüks. Näiteks ametnik, kes otseselt kaitseväelasega kokku ei puutu, aga koostab mõne eelnõu või määruse, vaadaku need nõudmised ja reeglid üle ning mõelgu, kas vigastatutel on ikka võimalik neid täita. Tihti on nii, et terve inimese koostatud määrus arvestab terve inimese võimekusega.

Teiseks tahan juhtida tähelepanu vaimse tervise ja vaimse keskkonna seosele. Ka saastatusele. Üldjuhul soovitatakse haigel inimesel koju jääda, et töökohal mitte teisi nakatada. Vaimset keskkonda aga vormivad kõik ühiskonna liikmed ja institutsioonid. Seda rikastavad või risustavad lööklauselised pealkirjad, mis sildistavad kiiresti ja mõtlematult inimesi, sündmusi ja nähtusi. Iga kommentaar, mida meelelahutuse või klikkide nimel infoväljadele üles riputakse, jätab oma jälje. Sõnadel on tugev mõju ja tasub meenutada türgi vanasõna: inimene on tugev kui kivi ja õrnem kui roos!

Eks ole taas tarviline meelde tuletada esivanemate tarkust: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Kui saaks kollast meediat muuta kuldsemaks, selliseks, kus vaimse tervise hoidmisel nimel püütakse kogu ühiskondlikku meediat üheskoos puhtamana hoida, mõjuks see tervislikult väga paljudele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare