Gruusia — kas ajalugu kordub?
Seega sarnanes Georgia Vabariigi sünd toona väga Eesti Vabariigi sünniga. Ka Eesti kasutas ära Oktoobrirevolutsiooniga tekkinud segaduse, ka Eestit püüdis Punaarmee tulutult vallutada ning ka meie riiki tunnustas Nõukogude Venemaa 1920. aastal lepinguga. Ometi oli Gruusial vähem õnne.
Lääne tunnustus ärritas Venemaad
27. jaanuaril 1921 tunnustas Georgiat Entente’i Kõrgem Nõukogu (seega Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Belgia ja Jaapan, kes eelmisel päeval olid tunnustanud ka Eestit ja Lätit). Lisaks tunnustasid Georgiat teisedki riigid, näiteks Rumeenia, Saksamaa, Argentina ja Türgi.
Nõukogude Venemaa ametlik seisukoht naaberriikide tunnustamisele liitlaste poolt oli äärmiselt negatiivne. Ehk nagu üks Izvestija juhtkiri kirjutas: “Liitlased, ja iseäranis Prantsuse imperialismi leppimatud elemendid katsuvad luua olukorda, mis täidaks nende uusi vaenulikke kavatsusi nõukogude Venemaa vastu.” Või ühes teises lehes: “Piiririikide iseseisvuse rahvusvaheline juriidiline tunnistamine, kes endid Venemaa küljest lahti löönud ja kelle rippumatus põhjeneb ainult lepingu peal nõukogude valitsusega, on segamine Vene sisemisse elusse. Vene riigi territooriumil tekkinud riikide iseseisvuse tunnistamine on ainult Venemaa ja nende riikide asi.” Samas oli ju Nõukogude Venemaa neid riike juba tunnustanud.
Juba jaanuaris 1921 alustas Nõukogude Venemaa oma vägede koondamist Gruusia piirile. Samuti püüdis Venemaa saatkond Thbilisis olukorda omalt poolt veelgi teravdada. Nõukogude Venemaa rikkus ka Gruusiaga 1920. aasta novembris sõlmitud kaubanduslepingut: ei andnud lepinguga lubatud naftat, pidas kinni Gruusia rongid, rongidel olevad raudteelased sunniti Aserbaidžaani teenistusse astuma jne.
28. jaanuari 1921 Pravda juhtkirjas “Päeval enne lõppu” ähvardatakse Gruusiat ja lubatakse, et varsti teeb tööliste ja talupoegade revolutsioon sealsele vähemlaste valitsusele lõpu ja seab sisse nõukogude korra.
Venemaa alustab sõda
Lõpuks 11. veebruaril 1921 algas otsene sõjaline kallaletung. Gruusiat rünnati Armeenia kaudu ja seetõttu võis Nõukogude Venemaa kuulutada, et Vene valitsus asjast midagi ei tea ja toimuv on “Armeenia ettevõtmine”. Gruusia valitsus nõustus Venemaa ettepanekuga olla rahusobitaja ainsal tingimusel — Moskva peab oma väed Gruusiast välja viima. Venemaa aga levitas maailmas valeinfot, et Gruusia pole Venemaale mingit vastust andnud.
16. veebruaril pöördus Gruusias loodud revolutsioonikomitee “rahvamasside” nimel abipalvega Nõukogude Venemaa ja vennaliku Punaarmee poole, kuna “rahvamasside edukat ülestõusu” kiirustavad maha suruma “Euroopa reaktsioonilised jõud”.
18. veebruaril ilmus Vene infokanalite sõnum, et “Gruusia olla nõukogude Armeeniale kallale tunginud ja erapooletu maariba ning osa Armeeniat ära võtnud. Aga kohalikud elanikud olla Gruusia vägedele vastu hakanud ja erapooletu maa ühes osa Armeeniaga oma võimu alla saanud. Gruusia väed andvat tervete osade kaupa alla.” Venemaa pakkus end kohe vahendajaks, kuid Gruusia lükkas selle tagas i. Reutersi teate kohaselt “Armeenia väed tungisid Georgia väeosadele kallale”. Peagi hakkas levima info, et Armeenia väed koosnevad enamasti Punaarmeest.
Nõukogude pool seletas toimuvat järgmiselt: “Tüli tulnud sellest, et Gruusia omavoliliselt mõned Armeenia maa-alad okupeerinud. Nõukogude Venemaa tahtvat aga tüli lahendada ja pakkuvat selleks omalt poolt vahemeest.” Samuti olevat Gruusias eneses “vastuhakkamised käimas: Gruusia valitsuse vastu hakanud abhaasid ja Põhja-Gruusias ossetiinid. Abhaasia töötavad hulgad olevat revolutsioonilise komitee asutanud ja üleskutsega Abhaasia rahva poole pööranud, et autonoomne nõukogude Abhaasia välja kuulutataks.”
Gruusia valitsus protestis muidugi Punaarmee pealetungi vastu Thbilisi suunas, kuid pidi siiski pealinnast Batumi kolima.
Kuidas sõda lõppes, loe Eesti Ekspressist
