Graafikakaartide test

Sellest ajast, mil Arvutimaailm viimati graafikakaarte testis ja tulemusi ritta seadis, on juba pea kaks aastat igavikku voolanud. Ehkki oleme aeg–ajalt üht–teist uut ja huvitavat lugejate ette toonud, pole korralikku ülevaadet olukorrast graafikaturul olnud juba kaua aega. Ja uudiseid jagub — need kaardid, mis viimati testis kroonitud tippudeks osutusid, on juba paar põlvkonda vanad ning turultki kadunud. Uusi kiipe ja neil rajanevaid kaarte on juurde siginenud rohkem kui seeni pärast sooja sügisvihma. Nii haarasimegi rännukotid selga ja asusime teekonnale läbi arvutifirmade, hankimaks katsealuseid plaanitavasse uuringusse.

Eesmärk polnud KÕIKIDE kaartide näidiseid kokku saada, küll aga püüdsime hankida igast praegu turul olevast kiibist mingi kaardi. Teekond osutus siiski üsna lühidaks ja igale poole meie matkasalk ei jõudnudki, sest juba pärast viiendat firmat ei mahtunud auto pagasiruumi enam ühtki kaarti ja nende koguarv ulatus ligi kolmekümneni ning oma testimisvõimeid polnud meil plaanis üle hinnata. (Siiski see juhtus, sest plaanitud kahepäevane töö venis nädalani ning lõpetamiseks vajasin nädalavahetusel 25–tunnilist lisa–aega.) Tahan siinkohal tänada firmasid, kes meile vastu tulid ja oma kaarte testimiseks meie käsutusse andsid: Datagate, GNT, Microlink, Ordi ja Tigma.

Testimine

Et muu „raud” ei jääks oma aeglusega pidurdavaks lüliks ketis, kasutasime Microlinki lahkelt pakutud võimalust kaarte testida nende poolt kokku pandud high–end süsteemil. Arvutit vedas ringi Inteli uusim ja kiireim FSB800 protsessor 2,80C Pentium 4 sisselülitatud Hyper–Threading virtuaalses kahe–protsessori rezhiimis. Emaplaadiks oli Inteli D865PERL (i865PE kiibistik, FSB800, 128–bit Dual–Channel DDR400), operatiivmälu 512 MB (kaks 256 MB DDR400 PC3200 moodulit), kaks 60 GB Seagate Serial–ATA kõvaketast ning korralik toiteplokk, et kogu seda süsteemi püsivalt ja kõikumisteta toita.

Arvutile installiti Windows XP Pro opsüsteem SP1–ga ning viimased draiverid, mis tol hetkel ametlikult kiibitootjate poolt pakutud: nVidia Detonator 44.03 ning ATi Catalyst 6.14.10.6343 (teistel veebist laaditud viimased versioonid). Enne iga kaardi testimist sai süsteemist kõrvaldatud vanad draiverid ning paigaldatud uued. Samuti kõrvaldasime tegumihalduri (Task Manager) abil mittevajalikud protsessid. Teste oli mul kogutud umbes paarkümmend ning valisin neist kuus, mida hakkasime jooksutama. Aga needki olid ajalises mõttes liig — keskmiselt kulus igale kaardile kaks tundi pluss vahetusaeg ja draiveritega jamamine.

Testid, mida jooksutasime:

3DMark2003 (patch 3.3.0) Endise tuntud graafikakaartide testiprogrammide tootja MadOnion (nüüdse nimega Futuremark) uusim, DirectX 9.0 toega üllitis. Kasutasime viimast patchi, mis olevat likvideerinud senini nö ATi „väravasse mängitud” optimeerimise.

3DMark2001 Build 330 Eelnimetatud firma seni populaarseim DirectX 8.x toega testiprogramm. Kasutatud versioon oli viimane ametlik väljalase.

SPECviewperf 7.1 Testiprogramm graafikakaartide võimekuse hindamiseks profirakendustes (nt OpenGL CAD, CAM, 3D–modelleerimine). Sisaldab kuut testi, mis baseeruvad tippgraafikaprogrammidel:

• 3dsmax–02 — 3D Studio MAX 3.1

• dx–08 — IBM Visualization Data Explorer (DX) V.2.1

• drv–09 — DesignReview

• light–06 — Discreet Logic LightScape Visualization System

• proe–02 — PTC Pro/ENGINEER 2001

• ugs–03 — Unigraphics V17

Tulemused kujutavad endast keerukat geomeetrilist keskmist, mille valemi leiab koduleheküljelt ning on liig mis liig siin äratoomiseks.

Vulpine GLmark v1.1p Saksa testitootja 3D renderdusjõudluse hindamise programm.

CINEBENCH 2003 Võimsal 3D graafikaprogrammil CINEMA 4D R8 baseeruv test. Oskab kasutada kuni 16–protsessorilisi süsteeme ning ka meie virtuaalprotsessorite puhul demonstreerida Hyper–Threadingu häid omadusi.

Unreal Tournament 2003 Demo Tuntud tulistamismängul baseeruv testiks kohandatud demo, mis annab ülevaate graafikakaardi kiirusest mängukeskkonnas ning on abiks nn hardcore mänguritele masina uuendamisel–täiustamisel.

Tulemused

Aja kokkuhoiu mõttes salvestasime tulemused iga kaardi kohta eraldi kataloogi ning otsustasime analüüsi jätta hilisemaks. Siin sattusime aga probleemile, mida esmalt ei osanud ette näha: nimelt salvestavad 3DMark testid tulemused omaenda formaadis nn projektifaili. Neist hiljem midagi välja lugeda aga polnud võimalik. 3DMark2001 suutsin siiski ära petta. Nimelt lubas see enda kataloogi kopeeritud tulemuse laadida veebi, sealt selle avada ning copy–paste abil uuesti Wordi dokumenti kanda. Ja nii 25 korda järjest!

3DMark2003 aga osutus nutikamaks ning tasuta versioon enam veebilaadimist ei luba (maksimaalselt 5 faili). Ka ei andnud krüpteeritud XML faili lahtimuukimise katsed tulemusi ja kuna kaardid olid juba ammu omanikele tagastatud ning ametlikku versiooni polnud ka ühelgi arvutifirmal, hakkasin juba neid tulemusi maha kandma. Kuid tänu appi tõtanud Martin „drac|h” Lillepuu abile, kes oli meie õnneks selle testi ostnud, õnnestus lõpuks tulemused siiski Excelisse eksportida ja resultaadid teie ette tuua.

Kui võetakse ette selline hulk kaarte, on loogiline oodata ka defektsete eksemplaride hulka sattumist. Nii juhtuski seekord kahega, mis ei tahtnud kuidagi tööga pihta hakata. Kahel PCI siini kaardil tekkis konflikt emaplaadiga ning VGA rezhiimis tegutsenud kaart ei näidanud pärast draiverite installeerimist enam pilti. Paaril isendil esines ka probleeme mõne testi jooksutamisel, mil nad lihtsalt „kinni jooksid”. Üks selline oli Radeon 9600 kiip, mille kohta ka ATi koduleheküljelt võib leida kinnitust probleemi olemasolu kohta ning mida peatselt parandada lubatakse. Kahe kaardi tulemuste puudumine SPECviewperf testis on tingitud meie esmase testiprogrammi allalaadimisel saadud vigasest programmist. Alles järgmisel päeval saime kätte korraliku download’i, kuid need kaks olid selleks ajaks juba tagastatud. Kahjuks ka testi kiireim, Radeon 9800 Pro.

Kaartide valikul püüdsime lähtuda hetkel tootmises ja meie turul olevatest graafikakiipidest, kuid kõiki kahjuks leida ei õnnestunud. Samuti loobusime tootmisest kadunud ja siin–seal laojääkidena müüdavatest isenditest. Nii ei leia siit GeForce2 ja ATi Radeone alla 9000 seeria. Et oleks võrdlusmomenti, sai siiski võetud GeForce 3 ja SiS Xabre kaarte (Radeon 8500 aga juhtus olema üks „surnutest”). Lisaks laiatarbe ja „mängu” kaartidele valisime ka mõned professionaalsemast otsast: Matroxi ning nVidia Quadro seeria kiipidega, mis puhtas jõudluses DirectX testides ei andnud erilisi numbreid, kuid mille SPECviewperf tulemused näitavad hästi nende asukohta turul.

Tootjatest on esindatud Chaintech, Club 3D, Gainward, Matrox, ProLink, PNY, PowerColor ning Sapphire. Hinnaskaala ulatus servast serva — odavaim vaid 1000–kroonine GeForce4 MX440, kalleim 12 150 krooni maksev Quadro FX1000. 12 kaarti olid nVidia GeForce ja 2 nVidia Quadro kiibiga, 8 ATi, 2 Matroxi ning 1 SiS kiibiga. 16 kaardil oli nüüdseks standardiks kujunev 128 MB mälu, seitsmel 64 MB ning ühel Matroxil vaid 32 MB.

Kaksteist kaarti toetasid viimast DirectX 9, üheksa eelmist DirectX 8 ning vaid neli kaarti olid kaks põlvkonda varasema DirectX 7 toega. Täpsemaid andmeid vaadake tabelist. GPU ja mälu taktsageduste kohta puuduvad andmed Matroxi G550 kohta, tootjafirma suhtub nende avaldamisse nagu Rolls–Royce oma mootorivõimsusse — „Enough!” (Piisavalt!). Parhelia kohta sain siiski meili teel Matroxilt vastuse, kui Millenniumi kohta nad infot ei jaga.

Tulemused on ära toodud tabelites ning numbrid räägivad ise enda eest. Eeldatult näitas enamikes testides parimaid tulemusi ATi hetke lipulaev Radeon 9800 Pro. Selle hetke võistlejat nVidialt, GeForce FX5800 Ultrat, firmadel kohapeal polnud ning madalamate sagedustega GeForce FX5800 sai lüüa. Samuti pole meil veel ühelgi firmal pakkuda hetke maailma kiireimat, GeForce FX5900 Ultra kaarti.

Kuna aega kulus meeletult ja kaarte oli palju, viisime testid läbi vaid ühel resolutsioonil: 1024×768@85 Hz, 32–bit värviga, 24–bit Z–puhver, Anti–Aliasing välja lülitatud. Kindlasti oleksid tulemused kõrgematel resolutsioonidel ning lisavõimaluste sisselülitamisel teised, seda eriti profikaartide osas. Kuid fännidest huvilised on neid juba ammu asjakohastes veebides uurinud–puurinud, enamike tavakasutajate masina võimsus aga suuremat ressurssi ei lubagi kasutada.

Testides, mis annavad tulemusi kaadrites sekundis (fps), tuleks meeles pidada, et kinofilmi kaadrisagedus on 25 fps ja telepildil 50 fps (ka uusimatel 100 Hz teleritel, need ei kasuta lihtsalt enam ülerealahutust). Siiski teavad hardcore mängurid soovitada sujuvaks mängimiseks vähemalt 90–100 fps, ent lisavad, et alati kehtib reegel „mida rohkem, seda uhkem”. Nii mõnigi võib leida, et ta on saanud paremaid numbreid või kohtab neid 3DMark koduleheküljel võrdlustabelites. Siinkohal aga mainime, et kõik arvuti siinid ja kellad olid ametlike parameetrite järgi paika pandud ning mingit „ülekellamist” (over–clocking) me ei kasutanud. Ülekiirendamine annab aga tulemustes olulist juurdekasvu (eriti 3DMark testide puhul).

Kuna ajakirja lehekülgede maht on piiratud, siis sellise hulga kaartide ja testide väga üksikasjalik analüüs ja lahtimõtestamine pole siin võimalik. Kes otsib omale kaarti meelelahutuseks (mängud, eriti uued 3D omad, multimeedia), peaks jälgima 3DMark, Vulpine GL ja UT2003 tulemusi. Kes sooviksid lisaks graafika– või videotöötlust teha, võiksid silmas pidada SPECviewperf testis saadud numbreid. Kes aga otsivad graafikakaarti vaid tavatööks, siis kontoritöö ja veebis surfamise jaoks piisab täielikult integreeritud graafikakiipide jõudlusest. Professionaalse graafikatöö juurde aga on meil plaan uuesti tagasi pöörduda sügisel, siis juba vähema arvu esinejatega, et saaks nende omadusi põhjalikumalt valgustada ja erinevates rezhiimides jooksutada ning kutsuda appi oma ala tegijaid — graafikaspetse. Sest profikaartide omadustest vähemalt poole moodustab pildi kvaliteet ning selles osas ei saa testidega numbreid ritta seada.

Komplekteeritus oli kaartidel samuti vägagi erinev, kuid enamikul olid siiski vajalikud kaablid–pistikud–üleminekud (DVI — VGA, S–Video — Composite Video) kaasas. Enamikel, eriti kallimas pooles, anti lisaks draiveritele kaasa lisatarkvara ja/või mänge. MSI FX Media Center seerial on komplektis koguni infrapunaliidesega puldid kaugjuhtimiseks, mis on meeldivaks lisandiks arvuti muutmisel multimeediakeskuseks. Kolm kaarti olid OEM–versioonid ning lihtsas antistaatilises kilekotis, ülejäänud nn retail ja kenades pakendites. Eriliselt vaimuka ja kena kolmnurkse disainiga üleõlakotti meenutavas pakendis peitus ProLinki FX5800.

Kes soovib parimat võimalikku kiirust, piilugu nVidia GeForce FX5800 ja FX5900 seeria ning ATi Radeon 9700 ja 9800 seeria suunas, kuid arvestama peab siiani veel üle 6000 kroonise väljaminekuga. „Keskklassi” jõudlust ja hinda (3000–4000 krooni) pakuvad nVidia Ti4200/4800, FX 5600 ning ATi Radeon 9600 kaardid. Odavamast otsast julgeks soovitada nVidia FX 5200 seeriat ning ATi Radeon 9000/9100 seeria kaarte. Alati tuleks aga kaaluda (eriti, kui hinnavahe pole eriti suur) nVidia puhul nimetuses lisandiga Ultra, ATi puhul Pro kaarte. Lisaks sama kiibi juures kõrgematele protsessori ja mälu taktsagedustele on nad paremini varustatud kaasa–antavate lisadega nii „raua” kui tarkvara osas. Ja kes ei planeeri kiirendit iga paari kuu või poole aasta tagant upgrade’ida, peaks tõsiselt mõtlema juba DirectX 9 toega kaardi muretsemisele. Kui DirectX 8 puhul kulus umbes aasta enne, kui vastavaid rakendusi ja mänge laiemalt levima hakkas, siis praegu on meil juba sügiseks oodata suurt hulka vastavate üllitiste ilmumist — mainigem kasvõi Doom 3, Half–Life 2 jt.

Testitulemustega tabelid ja graafikud leiate Arvutimaailma paberväljaandest. Tellimiseks kliki siia