Välispoliitika tõuseb kampaaniates üldse harva esile, seda ka mujal maailmas. Tavaliselt räägitakse välisasjadest siis, kui on parajasti käimas mõni rahvusvaheline või ühes välisriigis toimuv kriis. Eestis oleks 2003. aasta valimistel võinud oluliseks teemaks tõusta Iraagi sõjaga seonduv, kuid seda varjutas Res Publica tulek, kes seadis esikohale võitluse korruptsiooniga ja majandusküsimused.

Niisiis ei ole välispoliitikast eriti juttu ka seekord. Debattides puudutatakse seda vähe; kui üldse, siis tavaliselt räägitakse ikka Venemaast ja Ukrainast, näpuotsaga on veidi juttu ka ISISest.

Programme vaadates on näha, et erakondadel on teised prioriteedid. Reformierakond alustab küll rahvusliku julgeoleku strateegiaga, kuid seal räägitakse riigikaitsest. Muide, ainsa parlamendierakonnana puudub neil üldse välispoliitika peatükk, veel enam: sõna „välispoliitika" leiab programmist vaid ühel juhul, kui mainitakse Eesti Välispoliitika Instituudi tegevuse toetamist.

Teistel erakondadel, sh kõigil parlamendiparteidel on välispoliitika asetatud valimisprogrammi lõppu. Erandiks on siinkohal näiteks Vabaerakond, kes avab enda välispoliitilisi vaateid programmi esimeses peatükis, mis keskendub riigi juhtimisele ja haldusele. Ka Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) ja Iseseisvuspartei toovad välispoliitika varakult mängu.

Sealjuures saab programme lugedes selgemaks, miks välispoliitikast väga palju ei räägita. Laias laastus ollakse üsna sarnased. Kõik erakonnad (v.a Iseseisvuspartei) toetavad Eesti kuulumist Euroopa Liitu ja NATOsse ning peavad oluliseks aktiivset tegutsemist neis ühendustes. Toetatakse demokraatlike väärtuste ja inimõiguste edendamist Euroopas ja maailmas laiemalt. Peetakse vajalikuks Euroopa Liidu idapartnerlusriikide abistamist ning Venemaa demokratiseerimisele kaasaaitamist.

Samuti on erakondadele oluline koostöö süvendamine Balti ja Põhjala riikide ning USAga.  Mainitakse välisteenistuste töö tõhustamist ning lubatakse hästi ette valmistuda 2018. aastaks, mil Eesti on ELi eesistujamaa.

See tähendab, et baasprogramm on kõigil enam-vähem sama. Seepärast pole Eesti välispoliitikas ka erilisi erimeelsusi. Programmi mitmekülgsus on ilmselt märk sellest, kui palju erakonnas välispoliitikale mõeldakse ja seda rõhutada tahetakse. Siin on erakonnad võtnud suuna, et keskendutakse pigem vähesele: üldjuhul räägitakse demokraatlikest vabadustest ja inimõigustest, suhete tugevdamisest liitlastega ning ELi sisesest koostööst. Märksõnaks on tavaliselt üldsõnalisus.

Samas leidub ka huvitavamaid punkte, millega mõni erakond teistest eristub. Keskerakond mõistab selgesõnaliselt hukka ISISe tegevuse ning peab vajalikuks panustada ELi ja Lähis-Ida majandussuhetesse. Reformierakond ja SDE toetavad ELi ja USA vahelist vabakaubanduslepingut, millele Rohelised vastu on (selle praegusel kujul). IRL lubab hoolitseda selle eest, et Eesti lisaks inimõiguste austamisele ka nende rikkumisele tähelepanu juhiks. EKRE tahab võtta tagasi allkirjad piirileppelt Venemaaga. Vabaerakond on tagasihoidlikum, nende arvates ei tohi Eesti loobuda Tartu rahulepingust. RÜE toetab USA raketitõrjesüsteemide väljaehitamist Euroopas. Rohelised soovivad osaleda aktiivselt rahvusvahelises koostöös siduvate kliimalepete sõlmimiseks. Nagu öeldud, ei poolda iseseisvuslased NATO liikmesust, see-eest soovivad koostööd ÜRO rahujõududega.

Viimastel aastatel on ka Eestis palju räägitud Euroopa Liidu kui institutsiooni tulevikust. Praegune koalitsioon ja Keskerakond on sellest küsimusest programmides üle libisenud. Reformierakond toetab enda sõnul küll tugevat ja hästitoimivat Euroopa Liitu, millest võib üksjagu tõlgendusi välja lugeda. Ainsa parlamendierakonnana ütleb IRL otsesõnu, et nemad näevad ELi ka edaspidi riikide liidu, mitte liitriigina. Ka RÜE on konkreetne: nemad toetavad suveräänsetel rahvusriikidel põhinevat ühendust. Oskate aga arvata, kelle meelest peaks Eesti EList välja astuma? Õige: Iseseisvuspartei.

Hoolimata aga konkreetsuse vähesusest teatud küsimustes ning mõnedest eristuvatest seisukohtadest, ei jää ilmselt ükski koalitsioon Eestis sündimata välispoliitiliste erimeelsuste tõttu. Hoopis teine küsimus on muidugi ühe või teise erakonna meelsus ja välispoliitiline orientatsioon, kuid see pole selle artikli teema.

Programmid võivad jääda üldsõnalisteks, kuid avalikes sõnavõttudes ootaks erakondadelt siiski rohkem konkreetsust.  Kui toetatakse demokraatiat ja inimõigusi maailmas laiemalt, siis mis on parteide seisukoht Tiibeti kultuurilise autonoomia suhtes? Kui näiteks Vabaerakond toetab „enesemääramise ja demokraatia teele asunud rahvaste ja riikide abistamist teabe ja kogemustega", siis mis on partei positsioon Kataloonia iseseisvuse osas? Mis lahendust näevad Eesti erakonnad Palestiinale?  Kui oluline on koostöö liitlastega ja julgeoleku tagamine, siis kuidas kavatsetakse aidata Euroopa lõunariike, kes seisavad silmitsi tuhandete põgenikega Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast?

Need on vaid mõned ebamugavad küsimused, millele vastata ei taheta. Loomulikult ei pea Eestil olema valmislahendusi, kuid teravamat debatti välispoliitika üle sooviks meie erakondadelt küll. Ma ei ootagi, et iga riigi või regiooni kohta tuleb programmi lisada üldsõnaline heietus, mis justkui näitaks kursis olemist ja arvamuse omamist. Ent just debatid, kommentaarid ajakirjanduses ja avalikud sõnavõtud on need kanalid, kus saab rääkida ka muust peale Ukraina.

Arvamuse avaldamise eelduseks on aga muidugi arvamuse olemasolu. Ei maksa arvata, et väikeriigina pole meil nagunii võimalik midagi mõjutada, seega pole vaja ka midagi arvata. Väikese riigina saame endale teatud küsimustes lubada palju rohkem vabadust kui suurriigid. Seda vabadust tasuks ära kasutada.