Tegelikult on uue võimaliku välisministri nimega sahistatud juba sest ajast peale, kui Paet Andrus Ansipi järel europarlamendi valimistel teiseks jäi. Kuna oli teada, et Ansip on huvitatud tööst Euroopa Komisjonis, oli selliseks aruteluks enam kui alust. Teemat hoidis üleval ka Paet ise, soovimata kordagi kindlalt välja öelda, kas ta Brüsselisse tööle läheb.

Seni on arvatud, et kõige tõenäolisemalt võiks Eesti esidiplomaadiks saada keskkonnaminister Keit-Pentus Rosimannus, kes kuulub partei raudvara hulka. Ühtlasi on enam kui põhjust teda eelistada, sest Pevkuri järel on ta valitsuses pikaajalisima kogemusega minister. Samuti pole ta pidanud tegelema ühegi suure skandaaliga, mis oleks tulenenud tema valitsemisalast. Aga üks skandaal siiski on: Autorollo. Mis sest, et rahvas ei pruugi keskkonnaministrit enam ammu sellega seostada, pole see kindlasti ununenud ajakirjandusel, rääkimata poliitilistest konkurentidest. Seepärast usun, et tema kandidatuuri suhtutakse ikkagi natuke ettevaatlikult.

Õieti pole Pentus-Rosimannuse kõrvale kedagi samaväärset kerkinud. Igor Gräzin, kes arvas, et tema on nüüd Paeti otsustamatuse tagajärjel ministritooli ära teeninud, ei võta ilmselt isegi seda võimalust eriti tõsiselt. Anne Sullingu edutamisega on keerulised lood, sest poliitilist kogemust on tal vähe. Jah, on ka muidugi Siim Kallas, kuid ei kujuta küll ette, kas vaid poole aasta eest sisuliselt Eestist põgenenud mees sooviks seda ametit pidama hakata. Ja ega temast kui kandidaadist eriti räägita ka.

Nimesid võib pakkuda veelgi, kuid nende põhjendamisega läheks veel raskemaks. Küllap on oma sõna öelda ka Paetil endal. Miks mitte mõni kogenud diplomaat?

Ja siin tulebki mängu Marina Kaljurand. Enam kui kuu aja eest jäi avalikkuses suurema tähelepanuta üks Eesti Ekspressi artikkel, kus Pentus-Rosimannus kirjutas, kuidas Eesti inimesed ja edulood on maailmas meie pehmeks jõuks. Kõik muidugi õige, kuid märksa huvitavam oli artikli lõpuosa, kus minister hakkas arutlema, kes võiks olla Eesti järgmine president, nimetades ka seda institutsiooni üheks pehme jõu instrumendiks. Ta ise pakkus välja Marina Kaljuranna, lubades viimase nõusolekul olla valmis oma erakonnakaaslasi tema nimel toetama.

Presidendivalimisteni on veel kaks aastat, kandidaatide üle veel erilist debatti avalikkuses ei käi. Ei ole üldse teada, mida võis tolle artikli ilmumise järel Kaljurand ise mõelda ja kas temaga on tulevikuplaanidest räägitud. Ent pole väga usutav, et see oli keskkonnaministri soolo, et ta ei kooskõlastanud seda kellegagi partei juhtkonnast. Selliseid arvamusi konkreetsete nimedega ei kirjutata niisama. Pehmest jõust oli küll tore lugeda, kuid jääb siiski mulje, et lugu kirjutati just viimaste lõikude pärast.

Kuna riigipea valimisteni on aga aega, oleks just nüüd õige hetk Kaljuranda esitlema hakata. Esimeseks positsiooniks oleks välisministri ametikoht igati paslik. Diplomaatilise kogemusega lööb naine kõiki teisi võimalikke kandidaate (sealhulgas Urmas Paetigi). Nimelt on ta välisministeeriumis töötanud aastast 1991. Magistrikraadi on saanud mainekas Tuftsi ülikoolis USAs. Peale mõne büroo ja osakonna juhatamise ning asekantsleri positsiooni on ta olnud Eesti suursaadik USAs ja Venemaal, lisaks ka Kasahstanis. Kogenematust välissuhtluses ei saaks talle keegi ette heita. Ta on ka rahva seas mingil määral tuntud: kui tavaliselt meie suursaadikuid eriti ei teata, siis Kaljuranna ründamine 2007. aastal Eesti saatkonnas Moskvas on telepildina paljudele meelde jäänud.

Kaljurand on meeldiv ja rõõmsameelne inimene. Tänu oma isikuomadustele ja taustale oleks ta suurepärane kandidaat. Seda nii välisministriks kui ka hiljem presidendiks. Lisaks on ta naisterahvas. See pole sugugi väheoluline fakt: kuigi Eesti valitsusse pole vist kunagi kuulunud nii palju naisi kui praegu, on neid pärast Maris Lauri lisandumist veel rohkem. Peale Kaljuranda oleks neid suisa seitse. Põhjamaine võrdsus soolisel tasandil oleks viimaks kätte jõudnud! Ja ei maksa arvata, et valitsusliit seda asjaolu kuskil mainimata jätaks.

Ma arvan, et ülalpool esitatud mõttekäik on tabanud ka mõnda kõrgema positsiooniga reformierakondlast. Ehk on sääraseid mõtteid mõlgutatud juba pikemat aega? See kõik on muidugi puhas spekulatsioon ja asjad selginevad juba õige pea: täna-homme peaks uue välisministri nimi teada olema. Kuid võib-olla saab Eesti endale juba kolmanda välisministri ametit pidanud presidendi?