Gerd Tarand: 10 mõtet, mis hoiavad ära kadunud põlvkonna
Ilmselgelt on põhjust veidi rõõmustada. Justnimelt veidi, sest Eestil tuleb veel vähemalt aasta kuni kaks hakkama saada 100 000 või enama töötuga, kellest aina enamad Töötukassast abi ei saa.
Statistikaamet ei olnud aga ainus, kes eelmisel nädalal numbreid avaldas.
Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) andmeil tõusis noorte töötus maailmas möödunud aastal rekordilise 81 miljonini, luues sellega võimaluse nn kadunud põlvkonna tekkeks. Eesti meedia üllatas seda kajastades eelkõige sellega, et ülevaadet Eesti noorte olukorrast ei peetud oluliseks. ILO raportit tasub aga lugeda – kuna Eesti noorte olukord on keskmisest oluliselt hullem, on meid raportis ka lähemalt vaadeldud.
Statistikaameti andmetest selgub, et noorte meeste seas on töötuse tase langenud 40,8 protsendi (I kvartalis 46,8) peale ning kõigi noorte seas samuti veidi – 39 protsendini. Ilusa pildi rikub ära teadmine, et noorte naiste seas töötus endiselt kasvas ning eelmise kvartali 31,9 protsendi asemel on nende seas töötuse tase nüüd juba 36,8 protsenti.
Numbrid numbriteks, Eestis on kasutamata mitu head võimalust noorte olukorra parandamiseks – mõned neist aitaksid juba üsna kiiresti, mõned vajavad rohkem kannatust. Pakun kümme ettepanekut, mõtet, mis peaks meeltmööda olema nii noortele kui ettevõtjatele:
1) Noorte tööpuuduse osas peab valitsema nulltolerants. Iga töötuks jäänud noor peab leidma maksimaalselt nelja kuu jooksul peale töötuks jäämist mingi reaalse rakenduse, tegevuse, programmi.
2) Töötukassa defineerib noored küll riskirühmana, kuid vaja on tekitada ka eraldi osakond tööks riskirühmadega (sh noored). Kui täna Töötukassa keskkontori koosseisunimekirja vaadata, siis "riskirühmade teenused" on kirjas vaid kolme ametikoha juures teenuste osakonnas – seda on tõsiselt liiga vähe.
3) Noortele suunatud sotsiaaltoetuste süsteem tuleb eraldada üldisest süsteemist, anda sellele rohkem paindlikkust ja sisu. Näiteks võiks mõningate sotsiaaltoetuste (sh töötuskindlustushüvitis) tingimuseks olla, et toetuse saamise ajal omandatakse täiendavat haridust või osaletakse aktiivselt muul moel. Lõpetamata keskhariduse korral tuleb käia keskkoolis või kutsekoolis, keskhariduse olemasolul täiendkoolitusel või kõrgkoolis, tegeleda vabatahtliku tegevuse, ÜKT-ga vmt. Kvalifitseeruvate tegevuste nimekirja ja mahtu annab kindlasti laiendada sedasi, et igaüks leiaks midagi sobivat. Riik peab tagama vastavate võimaluste olemasolu kõigile kvalifitseerujatele maksimaalselt 4 kuu jooksul peale töötuna arvele võtmist.
4) Noortele, alustavatele ettevõtjatele suunatud ettevõtlustoetused, mikrolaenud (peale kõrgkooli lõpetamist võiks olla võimalus lihtsustatud korras saada riigi poolt garanteeritud stardilaenu), tuleb muuta kättesaadavamaks. Alustavale ettevõtjale võiks esimesel tegutsemisaastal kehtida ka madalam sotsiaalmaksu määr.
5) Täiendavate riiklike vahendite suunamine MTÜdele ja seltsidele. Noortele suunatud meetmete korral võiks põhikanaliks olla Hasartmängumaksu Nõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteühenduste aasta- ja projektitoetused. Eelkõige pakuvad need küll täiendavat võimalust programmideks, meetmeteks mis aitavad hoida noori aktiivsena, omandada uusi kogemusi, kuid aitavad luua ka töökohti (tõsi, mitte palju) noortevaldkonnas. Töötukassa all võiks tegutseda ka eraldi noortefond mille eesmärgiks oleks noortele töökohtade loomise toetamine mittetulundussektoris (sh läbi erinevate tööturuteenuste pakkumise). Külaseltside toetamine võimaldaks tegevust pakkuda ka maapiirkondades elavatele noortele.
6) Riigieelarvelistel kohtadel õppivatest tudengitest töötab Eesti Üliõpilaskondade Liidu poolt eelmise aasta lõpus läbi viidud tudengite sotsiaalmajandusliku hetkeolukorra uuringu andmetel täiskohaga 11 protsenti, kuid tasulistel kohtadel õppijatest koguni 39 protsenti. Kõrgharidust oli Eestis samal ajal omandamas 68 985 inimest, kellest 33 080 riigieelarvelistel ning 35 905 tasulistel kohtadel. Riigieelarvelisi kohti kõrghariduses tuleb oluliselt juurde tekitada, võimalusel tuleb liikuda kõigile võrdselt kättesaadava kõrghariduse suunas ning õppemaksudest loobuda. Juhul kui tasulisel kohal õppivast 35 905-st üliõpilasest jääks tööle sama osakaal kui riigieelarvelistel kohtadel õppijatest (11 protsenti), vabaneks õpingutele pühenduvatest noortest vähemalt 10 000 töökohta. Valikute küsimus, siin õnnestuks tabada kahte kärbest ühe hoobiga.
7) Astmeline sotsiaalmaks. Kuni 26-aastastelt, kelle sissetulek on alla riikliku keskmise palga, võiks tööandjad tasuda madalamat sotsiaalmaksu määra.
8) Laiemad ettevõtetele suunatud toetused töökohtade loomiseks noortele. Toetama peaks töökoha loomisega seotud kulusid, mitte palgakulusid. Kombineerituna astmelise sotsiaalmaksu ideega peaks see olema tööandjale üsna atraktiivne võimalus.
9) Online-töökeskus. Töötukassa on tore koht ja mõningates kohtades korraldatavad töötute klubid samuti, kuid noortele pakuks ilmselt rohkem huvi kui luua atraktiivne töötute klubi, karjäärinõustamise keskus veebis. See võiks endas hõlmata nii staatilisi infomaterjale kuid ka regulaarseid virtuaalkohtumisi koolitajate, nõustajate, mentoritega ning miks mitte ka regulaarseid tööbörse.
10) Riigihangete seadust tuleb muuta sedasi, et ettevõtjad, kes osalevad riiklikes tööturumeetmetes ja koolitusprogrammides, saavad teiste ees lisaeelise. Tööturumeetmete alla mahuks ilusasti praktikakohtade loomine, noortele töökohtade loomine, mentorlusprogrammid, tööbörsidel osalemine ja palju muud. Praktikakohtade olemasolu ettevõttes võiks tegelikult olla isegi riigihangetel osalemise eeltingimuseks.
Erinevaid meetmeid, poliitikaid võiks kirja panna veel mitme loo jagu, kuid ilmselt hakkaks lugejal siis juba ka pea ringi käima. Tänane reaalsus on aga see, et kuigi tööturg alustab vaikset taastumist ka riigipoolsete sammudeta, on seda protsessi võimalik kiirendada ning samal ajal vältida järgmise kriisi sama traumeerivat mõju nii inimestele kui ettevõtetele.
