Feministidel on õigus

Feminism ei ole õlut joovad jämeda häälega naised. Feminism ei ole ka inetud piketeerivad naised, kes omale väidetavalt meest ei suuda leida. Ei saa muidugi öelda, et mehi sõimavaid naisi ei oleks, kui niisuguste nähtuste pidamine feminismiks on klishee, mis arvajat ennast rohkem diskrediteerib kui kedagi teist.

Kuigi ka Eestis (allikas: uurimus “Naised ja mehed Eestis) nagu paljudes teisteski riikides:

· on naiste töötasu madalam kui meestel ja palgavahe näitab suurenemise tendentsi;

· on tööturg nii horisontaalselt kui vertikaalselt segregeeritud, mis üheltpoolt on seotud naiste ja meeste töö erineva väärtustamisega, teisalt takistab mõlema sugupoole potentsiaali otstarbekat kasutamist;

· kannavad kodutööde koormat valdavalt naised;

· on naiste osakaal otsuste vastuvõtmise tasandil väike;

· on ühiskonnas juurdunud ebaratsionaalsed stereotüübid ja rollijaotus nii töö-kui pereelus;

· on liiga suur lõhe meeste ja naiste keskmises elueas,

Küsimus ei ole niivõrd avalikus diskrimineerimises või teadlikus meestekesksuses, probleem on palju varjatum ja seetõttu ärritavam. Meie argiteadvusesse on juurdunud lihtsalt nii palju stampe, et neid ei tunnetatagi enam, selle tõttu ei jõuagi suurem jagu inimestest probleemi teadvustamiseni.

Miks kirjutab Priit Pullerits, et "feminism kirjutab enamiku ühiskonna hädasid meeste kraesse"? Lause näitab ainult viitsimatust asjasse süveneda. Tunnistavad ju kõik karjääri teinud noored naised, et enne ükskõik mis uut sammu astudes või isegi uute äripartneritega läbirääkimistel peavad nad kõigepealt tõestama, et neil hoolimata soost ka mõtlemisvõime on.

Feminism ei kirjuta ühiskonna hädasid meeste kraesse. Feminism osutab Eesti mahajäämusele inimsuhete demokratiseerumisel -patriarhaalne mudel, mis toimis agraar- ja industriaalühiskonnas, mõjub ühiskonna edasisele arengule pidurdavalt.

Vaevalt leidub ühiskonda adekvaatselt tunnetavaid inimesi, kes Eesti ühiskonda tugevalt patriarhaalseks ei tunnistaks. (Patriarhaat on institutsionaliseeritud soorollide süsteem, kus mehed domineerivad, mehelikkus on kõrgemalt väärtustatud ning naised on meestele allutatud (Lerner, 1985)).

Patriarhaalsed stambid on Eesti ühiskonnas nii sügavalt sisse juurdunud - Eesti arvamusliidrite seisukohad rõhutavad traditsioonilist soorollide jaotust, ühiskond taastoodab traditsioonilisi naise- ja mehe rolle järgivaid põlvkondi jne. näiteid võib tuua lõputult -- et üksikud julged feministid ei suuda isegi laiemat diskussiooni tekitada, kõige rohkem tekitavad nad hämmeldust-arusaamatust: "mida ta kirjutab, kus siin probleem on?!"

Probleem ei ole pelgalt isiksuste tasandil. See on ka ühiskondlik probleem. New Yorgis täna alanud ülemailmse naiste konverentsi puhul märkis USA saadik ÜRO naiste staatuse komisjoni juures: “Väga selgeks on saamas, et ainult vähesed riigid püüavad edasiminekule vastu seista. ”

Viie aasta eest Pekingis toimunud naiste konverentsil vastuvõetud soolise võrdsuse programmile on saadiku sõnutsi enim vastupanu osutanud Alzheeria, Sudaan, Liibüa ja Iraan.

Miks on ka Eestis juurdunud stampsed arusaamad feminismist? Rait Maruste on öelnud, et poole sajandi pikkuse totalitaarse riigivõimu all elamise tagajärjel ei ole eestlaste teadmised inimõiguste olemusest ja nende kaitse mehhanismidest kuigi põhjalikud.

Kui selle artikli kommenteerija juhtub arvama, et feministid on idioodid, siis näitab see ainult fallotsentristliku maailmavaate hirmu. Hirmu, et äkki on feministidel õigus, sellepärast tuleb probleemi eest põgeneda.

Ometi on feministide eesmärk kõigest naiste ja meeste võrdsuse tunnustamine, mis lubaks sugupooltel ühtlasi erinevaks jääda.

Mida teha, et ühiskond tolerantsemaks ja inimsuhted demokraatlikumaks muutuks?