Eesti ühiskond on lihtsalt liiga inertne ja patriarhaalne, et feminism saaks siin kõlapinda saavutada. Minu arvates oleks vaja praegusesse situatsiooni mingil moel sekkuda.

Loomulikult tuleb eriti niisuguste tundlike küsimuste puhul väga arukalt tegutseda, pole vaja hakata sisse murdma lahtisest uksest või hakata väikeste asjadega mõttetut kära tekitama. Esiteks tekitab juba sõna "feminism" ise hulga emotsioone, mis iseenesest ei ole midagi enamat kui närviline ülereageerimine. See hirm on asjatu.

Paljud feminismivastased kipuvad tihti segi ajama nähtusi, mis on liikumisele endale omased ja nähtusi, mis ainult konkreetsest isikust tulenevad. Niiviisi aetakse näiteks sassi probleemid konkreetse isiksuse ja filosoofia endaga. Ei ole vaja üksiknäidete kallal nokkida.

Minu jaoks on feminism aga identiteedi ja hoiaku küsimus, identiteeti naise seisukohast. See on akadeemilisem lähenemine ja tähendab huvi erinevate tõlgendusvõimaluste ja stereotüüpide vastu, mis mõtlemist mõjutavad. Identiteet on siin aga lai mõiste, see ei puuduta ainult bioloogilist sugu, vaid palju enamat: inimest üldisema, tema psüühilisi ja isiksuseomadusi.