Feministid räägivad palju. Nad räägivad naiste ahistamisest, kasutades palkade erinevusi, mis ilmnevad alles sadadest inimestest koosnevate gruppide võrdlemisel. Niisamuti saame ka teada, et naisi on juhtivatel kohtadel vähem ja jällegi on selge, et naised on meeste poolt alla surutud.

Ometi on olemas ka selliseid olukordi, kus ei pea suuri inimgruppe võrdlema, et hiiglaslikke erinevusi näha. Näiteks kui tavaelu kombeid vaadata, siis kehtivad meeste ja naiste suhtes täiesti erinevad reeglid. Isegi “vanal heal” nõukogude ajal, kui sugude vahel valitses peaaegu sama suur võrdsus kui see, millest Lääne feministid praegu unistavad, ei tohtinud naine katmata kehaga meessoost isiku silma alla sattuda. See võis tähendada, et ta on ebamoraalne. Seevastu, kui mees paljana naiste silma alla juhtus, siis oli see ainult naljakas.

Kui mees oli elus palju naisi kogenud, siis lisas see tema veetlusele ja autoriteedile juurde, kui aga naine oli vastassooga rohkesti tegemist teinud, siis kaotas ta igasuguse lugupidamise. Selline suhtumine tuleneb otseselt meessoo huvidest.

Ma ei ole kuulnud, et ühegi mehe karjääri või abieluvõimalusi oleks kahjustanud see, kui ta sattub poolpaljana pildile, naise puhul on see oht vähemalt põhimõtteliselt olemas. Aga kummalisel kombel on just naiste õigustest rääkijad need, kes sellistes situatsioonides seisavad meest eelistavate tavade säilimise eest.

Päris mitmed selle sajandi filosoofid on leidnud, et inimese vabadus on seotud tema seksuaalsusega. Kes kirjutab reegleid seksuaalse käitumise osas, see kontrollib ka kõike muud (sellest muide pidavat tulenema ka diktaatorlike režiimide karm puritaanlus). Niisiis ei saa naissugu mehega võrdseks, kui reeglid tema keha suhtes ei ole sama lõdvad nagu mehelgi. Ja teiseltpoolt, kui mingi müstilise nipi abil tõesti naised muutuksid vabaks siis vajuks põrmu ka see, mida me praegu moraaliks nimetame.

Tegelikkuses pole seda muidugi põhjust karta. Juba sellepärast, et isegi feministidel endil pole julgust seda tahta. Nad otsivad osalist vabadust. Niisugust, kus palgad kasvavad ja välisreise saab rohkem, aga kommetega ei tule võitlema hakata. Sest see tekitaks tüütuid skandaale ja vääritimõistmisi, mis ühiskondlikus plaanis sugugi kasuks ei tuleks ning oleks lisaks sellele veel ka üpris tülikas. Vajadus tuuleveskitega võidelda ei ole pooltki nii meeldiv kui palgatõus.

Osalise vabadusega leppimine ei ole feministide eripära. Me kõik oleme sellised. Vabadusega koos kasvaks vastutus ning ka ohtude arv. Tõsi küll, tuleks ka võimalusi elult rohkem õppida, aga see ei ole enamuse inimeste jaoks väga tähtis. Liiatigi arvab igaüks, et ta teab juba niigi küllalt palju.

Meie elutee on suuresti ka tee vabadusesoovidelt turvalisusesoovide suunas. Ainult vähesed fanaatikud püüavad veel täiskasvanunagi vabadusekeskses elus peituva ebakindlusega leppida. Enamus inimesi asub esimesel võimalusel läbiproovitud rajale, investeerides normaalsusesse ja edukusse ning vabadus on siis lihtsalt üks selline asi, millest on hea rääkida. Näiteks õlleklaasi taga või siis mõnda poliitilist teksti arutades.

Ma ei ole kindel, et see on ilmtingimata halb. Aga ma ise tahaksin küll toda feministlikult moraalivaba ühiskonda näha. Oleks vähemalt huvitav. Ainult ma kardan, et seda ei tule mitte kunagi. Sest tegelikus elus püüab inimene ainult nende vabaduste poole, mis lubavad raha ja karjäärivõimalusi. Mis sest, et selline vabadus pole täielik. Nii ju ongi turvalisem.