Kummalisel kombel suhtuvad Eesti naised feminismi sama ettevaatlikult kui aidsi - kunagi ei või teada, mil moel see külge hakkab. Isegi kui eneseteadvuse poolest võiks mõne naisinimese juures teatavat emantsipeerumist näha, siis feministiks ei nimeta ta end surma ähvardusel ka mitte.
Selliseid paare nagu peaministri nõunik Linnar Viik ja tema elukaaslane Kadi Mänd, kus mees võtab imiku pärast mitmekuulise isaduspuhkuse, et naine end teostada saaks, on Eestis imevähe. Pigem näitab see tulevikumeheks ristitud Linnar Viigi oskust ajast ees käia.
Eesti ajakirjanduses on ilmunud hulk solvunud artikleid teemal, et feminism võõrandab naist tema loomulikust rollist, ta hakkab suitsu pahvima, vähem sünnitama, muutub agressiivsemaks, kakerdab mööda kõrtse - ühesõnaga teeb kõike seda, mida ta meeste juures on tauninud.
Andres Langemets on kirjutanud, et "feminism on sama juurika võsu, kust võrsusid kommunism ja ateism. (---) Lääs jätku meie naised rahule. Las arenevad ise sinna kuhu tahavad. Kõiges, mis puudutab intellekti, tunde- ja vaimuelu, ei ole feminismil mingit katet."
Sirje Kiini sõnul vajab Eesti pigem meesõiguslust, sest "sõdiv feminism lämbub omaenda üleseatud lõksu, sest ta unustab terviku. Feminismi järgi pole Eestis nõudmist."
Andrei Hvostov on kirjutanud, et "feminism on ajastu pale ja ilmselt üks osa juba pikka aega kestnud protsessidest, mida võiks nimetada traditsioonilise ühiskonna kokkuvarisemiseks."
Ka valvefeminist Barbi Pilvre on tunnistanud, et siis kui naised "60ndatel Ameerikas kodusistumisest tüdinesid ja oma allasurutust "teadvustama" hakkasid, rügasid eesti naised ammu nagu teisedki idaeurooplased nagu üks mees põllul ja olid saavutanud kiiresti enamuse ülikoolides, hariduses ja meditsiinis."
Tallinna Pedagoogikaülikoolis naisuuurimiskeskuses töötav Norra suursaadiku abikaasa Suzanne Lie on öelnud, et sotsialismiaegset eesti naist iseloomustas meestest kõrgem haridustase ja kõrge tööhõive (kümnest üheksa käis tööl). "Praegune naiste tagasi tõrjumine kodudesse on Lie sõnul selle taustal tagasiminek. Lie arvates on see ajutine.
Hoolimata kõrgemast haridustasemest teenivad naised 70-80% meeste palgast ning just nende vähese poliitilise aktiivsuse tõttu on õpetajate ja meditsiinitöötajate palgaküsimus kolmanda järgu probleem. Meeste puhul arvestatakse vajadust peret ülal pidada nagu oleks mehe ainus ülesanne koju raha tuua ja mitte isakohustusi täita.
Pikemat aega naisuurimuse ja sugupoole uurimusega tegelenud Tartu teadur Eve Annuk (35) leiab, et müüdid feminismi kohta on igal pool üsna sarnased, Eesti pole sealjuures erandiks.
Feminist peaks nagu kujutama endast kibestunud, ebaõnnestunud eraeluga meestevihkajalikku lesbit, kes on kohe valmis kõiki mehi kastreerima. Pigem kujutatakse alailma sõnakat radikaal-feministi kui mõnd iseteadvalt mõtlevat naist. Isikliku tasandi mängu toomine on levinud strateegia feminismiga võitlemises. "Tal pole kodu ega meest, sellepärast ta ongi feminist," on levinud arusaamine.
"Sellel, et meie naised pole ühiskondlikult aktiivsed või ei toeta naisliikumist, on konkreetsed, nii objektiivsed kui subjektiivsed põhjused," ütleb Eve Annuk. "Osalt võib see olla seotud kodanikualgatuse vähesusega Eesti ühiskonnas, osalt ehk ka feminismi negatiivse tähendusvarjundiga."
Endiselt jääb Eestis jõusse inglise emade õpetus oma tütardele pulmaööks: "Pange silmad kinni ja mõelge, et kodumaa eest."
Eesti Päevalehest, lühendatud.
