Fatalismist

 (2472)
Andrus Norak
Lauri Ausi hukkumise korral öeldi Aktuaalses Kaameras, et saatus on valinud järjekordse ohvri. Saatust iseenesest ei peeta ei heaks ega kurjaks, seetõttu ei saa teda ka hästi süüdistada. Saatus oleks tänagi justnagu mingi ülim ja müstiline jõud, millele saab vaid alistuda. On kummaline, et kui muid kõrgemaid olendeid üldjuhul väljamõelduiks peetakse, ei kehti see sugugi saatuse kohta. Nõrgemal või tugevamal kujul esineb fatalism kõikides religioonides, aga ta elab samahästi ka täiesti lahus ükspuha millisest organiseeritud või organiseerimata religioonist.

Kristlikus teoloogias tehakse vahet jumalikul ettehooldusel (providentsil) ja ettemääratusel. Ettehooldus on tegevus, millega Jumal hoiab ja juhib Tema poolt loodud maailma, suunates kõiki olendeid eesmärgile, mille Tema oma tarkusega ette on määranud.

Üldiseks arusaamaks on, et ehkki Jumal teab nii valikuvõimalusi kui ka tegelikke valikuid, ei sekku ta otseselt inimeste otsustustesse. Kui ta sekkuks, võtaks see inimeselt vabaduse ja seega ka vastutuse. Range fatalismi puhul arvatakse, et ette on määratud nii võimalikud kui ka tegelikud valikud. Tavaliselt tuleb fatalismi olemasolu või puudumine selgesti välja elu põhiküsimuse juures. Selleks on inimese suhe Jumalaga. Arminianistid usuvad vaba tahte ruumi olemasolusse, kalvinistid mitte.

Range fatalismi puhul jääb inimese osaks kas saatusele alistuda või püüda vastu hakata. Kogu Vana-kreeka kultuuri võib mõista vaid fatalistlikus kontekstis, millesse mõned filosoofid pragusid sisse peksid. Fatalism tundub hästi kokku sobivat platonistliku dualismiga. Teadupärast koosneb reaalsus sellise arusaama kohaselt igavestest vaimsetest ideedest ja neid ebatäiuslikult peegeldavatest materiaalsetest reaaliatest. Fatalism on ise ennast tõestav süsteem. Kui sul halvasti läheb, siis tõestab see seda et su saatus just selline ongi. Ega siis muidu poleks Sokrates põgenemast keeldunud ja kangelaslikult saatusele alistudes mürgikarika tühjendanud.

Seesama kehtib ka hea käekäigu korral. Seega tundub fatalism kinnitavat olemasolevaid ühiskondlikke struktuure. Kuivõrd erinevalt Sokratesest käitub, mõtleb ja tegutseb näiteks Hiob. Täiesti mõistetamatult keeldub ta end süüdi tunnistamast, ehkki seda nõuavad nii tema kolm sõpra (ühiskondlikku süüdistajat) kui ka ta oma naine. Hiob apelleerib lõpuni Jumala õigusele ja viimaks ta olukord muutubki. Hiobi lugu võib käsitleda kui mittefatalistlikku. Teisalt võib Hiobit vaadelda kui inimest kes teadis või vähemasti aimas Jumala plaani enam kui ta oponendid.

Ka Kreeka tragöödiad on saatuslikud. Mida enam teatrikunst draama ja komöödia suunas areneb, seda enam nõrgeneb fatalism. Teadupärast on teater välja kasvanud Dionüüsose müsteeriumitest. Kui tragöödia andis veel initsieerituile emotsionaalse katarsise, siis draamast ja komöödiast said osa juba ka initsieerimata naised ja lapsed.

Fatalism on üheks võimaluseks kogu eeldatavalt staatilist maailma miskitmoodi ära seletada. Fatalism sobib kenasti nii polüteismi kui monoteismiga. Kuna inimene oma elu jumalikku stsenaariumit niikuinii ei tea, siis ei olene me fatalismiusust või uskmatusest igapäevaelus palju. Psühholoogiliselt on fatalism küllaltki efektiivne viis kompleksse ja mõistetamatu maailmaga leppimiseks, ehkki mitte selle seletamiseks. See mis sünnib ongi õige, just seesama peabki sündima ja teistmoodi ei saagi see olla. Fatalism pakub võimalust vältida headuse ja kurjuse lõplikult relatiivseks ja kogukonnakeskseks muutumist. Fatalistlik ilmavaade tõuseb alati kõrgemale elu olukordadest nendega vastuollu minemata.

Kui keskaeg võttis, Aron Gurevitsi sõnul, kristianiseeritud Fortuuna, selle seotudsilmse naisterahva, kes vahel inimesele otsa koperdades tema peale oma küllusesarve tühjaks valab katoliiklikku panteoni, siis tänases sekulaarses panteonis on Fortuuna vaat et ülijumal. Seega on ring täis ja sekulaarne inimene taas religioosseks saanud. Juhul kui ta muidugi üldse sekulariseerus?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare