Erinevused on väga väikesed, ning pole mingit kahtlustki, et inimene on arenenud ahvist ja nn puuduv lüli ahvi ja inimese vahel on olemas, kogunisti terve ahel, sest tegelikult koosneb see vahelüli 20 erinevast nimetusest, alates 7 000 000 a vanusest Sahelanthropus tsadensisest kuni Homo neanderthaliensiseni, ja nüüd siis Homo sapiens idaltu ja päris-inimeseni, Homo sapiensini välja.

Teaduse kiire arengu taustal on üha kummalisem, et kristlased ikka eitavad evolutsiooni, darwinismi, ning ütlevad, et inimene pole ahvist arenenud, vaid hoopis Jumala poolt loodud. Ka polevat olemas seda salapärast vahelüli ahvi ja inimese vahel. Selline eneseuhkus ja ahvipõlgus on õnneks põhjendamatu. Inimene sarnaneb ahvile väga ja seda märkab loomaaias käies isegi väike laps. Wayne`i ülikooli professori M. Goodmani hiljuti avaldatud uurimus kinnitab, et inimese ja šimpansi geenid erinevad teineteisest vaid 0,6%. See tähendab, et oleme šimpansiga 99,4% samased geneetiliselt.

Veel laiemalt vaadates oleme kõikide loomadega sarnased: 4 jäset, pea, kaks silma, kaks kõrva, üks nina, süda, kopsud ja kõik muud siseorganid. Sarnasust on rohkem kui erinevust. Oleme pärit roomajatest ja kaladest — inimloote arengut vaadeldes näeme, et loode on algul nagu kalake, siis muundub see kõiki vahekujusid läbides inimlapseks. Veelgi algsemalt oleme pärit taimeriigist.

Sellest kõigest järeldub, et inimene on üks osa loodusest, üks haru, kes on läbi miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni arenenud loomariigi tippu. Kuid juudid, kristlased ja muhameedlased väidavad ikka, et evolutsiooni ega arengut pole olemas, vaid et inimene ja kogu maailm on Jehoova või Allahi poolt loodud. Jumal lõi inimese täpselt selliseks nagu ta nüüd on, ja mitte mingit arengut pole toimunud. Eitades evolutsiooni ehk arengut, eitavad need usklikud ka inimese paremaks muutumise võimalikkust. Kas nende arvates jääbki inimene nii rumalaks, nagu ta praegu on?

Ometi, kui vaadata seda miljoneid aastaid kestnud arengut, kuidas pisikesest ussikesest või kalakesest arenes ahv ja sealt edasi inimene, siis ei ole kuidagi mõistlik oletada, et see inimene ongi viimane lagi ja sealt edasi arengut ei toimu. Selline mõtlemine on piduriks inimkonna edasiminekul. Religioon positiivsel kujul peaks toetama evolutsiooni ehk igasugust arengut täiuse poole.

Kaasaegse teadusega nõustub täielikult iidne budism, mis on olemuselt evolutsiooniline õpetus, uskudes inimese arengusse ja täiuslikkuse saavutamise võimalikkusesse. Budism väidab, et on nelja liiki olendeid: munast ja üsast sündinud, niiskusest sündinud ja üleloomulikul teel sündinud. Kolme esimesega jääb teadus kindlasti nõusse. Vee ehk niiskuse olemasolu kusagil planeedil peetakse elu tekke alustingimuseks. Niiskuses tekivad bakterid, seened (hallitus), vetikad jne.

Vanad budistlikud rahvad teavad, et inimese esivanem oli ahv. Hiina ahvieeposes “Hsiyuchi” esindab ahv inimintellekti, siga Pachieh meie loomuse madalamat poolt, munk Sand esindab tervet mõistust ja abt Hsüatsang püha tee tarkust. Abt, keda kaitses see veider seltskond, palgati teel Hiinast Indiasse budistlikke pühakirju hankima. Inimkonna arengulugu on võrreldav selle kireva kamba palverännakuga, kus ahv igasugu tempe tegi, enne kui püha tõe abil taltsaks muutus.

Tiibetlased olid teadlikud enda pärinemisest ahv-esiisast. Dalai-laama vend Norbu kirjutab raamatus “Tiibet — ajalugu, usk, inimesed”, et algul inimesi polnud, mägedes elas tark ahv Trehu üksi vaikses mõtluses, ning naishiid Senmo. Naishiid oli väga kurb ja üksik, ning palus, et ahv temaga abielluks. Kuigi ahv oli seotud poissmehe tõotusega ning elas usuelu, andis ta lõpuks naishiiule järele, ning nad abiellusid. Ahv ja hiidnaine said kuus last, kellest said esimesed tiibetlased.

Ka indialastel on oma kuulus ahvieepos, mille peategelaseks on võimas ahvjumal Hanuman. Indias on ahvid pühad loomad. Loomulikult on ka lehmad, elevandid ja maod pühad. Tegelikult on seal kõik loomad ja olendid pühad.

Hiinlane Lin Yutang kirjutas aastal 1937 oma fantastiliselt heas raamatus “Elamise tähtsus”, mis nüüd õnneks ka eesti keeles ilmunud:

“Niisiis, selle asemel, et jääda Piibli seisukoha juurde, nagu me oleks loodud Jumala näo järgi, hakkame üha enam mõistma, et oleme loodud ahvi näo järgi ja asume täiuslikust Jumalast nii kaugel kui, ütleme, sipelgad meist.”