Evelin Kivimaa: Võidu surnuaed

 (155)
Evelin Kivimaa
Foto: Andres Putting

Oi-oi-oi-oi sambalugu! Kes võitis? Ise küsin, ise vastan, sest Tallinna südamesse, segipööratud Vabaduse väljakule püstitatud betoonplokkidest torn on vait nagu… betoon.

Kas võitis vabadus? Ei. Betoonsüdamiku ümber ei tule ju vabadussammas, mis pühendatud priiuse aatele, vaid hoopis Vabadussõja võidusammas, mis tähistab üht ajaloosündmust.

Kas võitis ilu? Ei. Arvestades, et kavandi välja valinud žürii 12 liikmest oli vaid neli kunstiinimest, kellest omakorda kolm olid võitjaks kuulutatud ristisamba vastu.

Kas võitis ristirahvas? Ei. Vabaduse väljakul on ju niigi rist olemas, särab ja hiilgab nagu uus CD-plaat Jaani kiriku tornitipus.

Kas võitsid vabadussõdalaste mälestuse austajad? Ei. Kodumaa eest verd valanud vabadussõdalaste võit jääb ligi 90 aasta taha. Avalik sõnasõda ümber ristisamba toob tõenäoliselt nii mõnelegi nende järeltulijale või poolehoidjale hoopis klombi kurku.

Kas võitis terve mõistus? Ei. Küll aga juhtus nõnda näiteks siis, kui avaliku arutelu käigus ja arhitektide liidu vastuseisu arvestades loobus Tallinn mõttest ehitada uus raehoone kesklinnast eemale Petrooleumi tänava pikendusele. Nüüd on plaanis teha see otse kesklinna, linnahalli kõrvale.

Ja ka siis võidutses terve mõistus, kui oktoobri keskel lükkas linnavalitsus tagasi linnahalli lähikonda Kalasadama kanti tehtud detailplaneeringu. Põhjus? Arhitektide liidu kriitika ja kohalike elanike protestikirjad. Mere äärde kavandatud massiivsed „Lasnamäe-tüüpi“ hooned lihtsalt ei sobinud pisikeste puumajade poolest tuntud Kalamaja piirkonda. Parema lahenduse leidmiseks on kavas kuulutada välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus — väga tore!

Ent mõlema juhtumi korral, kui võitis terve mõistus, ei olnud protestid nii ulatuslikud kui ristisamba puhul. Taolise lahenduse vastu protestisid ju nii arhitektide liit kui ka kunstnike liit, nii kunstiakadeemia kui ka rohkem kui 8000 inimest, kes väljendasid oma arvamust vastuhäälte andmiseks avatud internetilehel jpt.

Ma ei saa aru, miks siis seekord ei öelda — aitab! Läks untsu, siis läks, ikka juhtub. Veel on ju aega. Ristisammas, mis oma kuju poolest sobiks hästi küll surnuaeda, kuid mitte linna esindusväljakule, ei ole ju veel valmis.

Tänaseks püsti upitatud betoontorni võiks aga klaasiga katmise asemel lasta kas või luuderohtu kasvada ning panna selle otsa kella. Suure ja selge sihverplaadiga, mida näeks ka väljaku teise otsa. Praegu seisavad platsil küll vabaduskellaks nimetatud kaks pikka pliiatsit, steriilsed ja läikivad, kuid selle ajanäitaja pisikesi osuteid ei näe enam platsi keskelegi.

Aga ikkagi — kes siis lõppude lõpuks ristisamba kerkimisest võitis? Ise küsin, ise vastan: mina küll ei tea. Ka betoonplokkidest torn on jätkuvalt vait nagu… betoon.

Kuid miks peaks kaks jääma ilma kolmandata? Vabaduskell juba on, Vabadussõja võidusammas valmib peagi (kuigi ma ei väsi lootmast terve mõistuse ja luuderohu võidule), järelikult… on aeg! Aeg algatada uus konkurss, et luua puhtalt priiuse aatele pühendatud monument. Vabadussammas.

Kui ei, siis oleks sisuliselt õige tuleva aasta võidupühal Vabadussõja võidusammast avades anda ühtlasi väljakule tagasi ka nõukaaegne nimi: Võidu väljak. Või hoopis — arvestades uut maamärki, monumentaalset ristisammast — Võidu surnuaed.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare