Evelin Kivimaa: Vaene — järelikult loll

 (331)
Evelin Kivimaa
Foto: Andres Putting

Parema elu nimel: teen ettepaneku kehtestada Eestis lollusemaks! Kellele? See on lihtne: kui sa oled vaene, siis järelikult oled loll.

Miks? Kas või sel pragmaatilisel põhjusel, et kui kodanik on vaene, siis saab riik tema käest vähe tulumaksu. Halvemal juhul maksab riik veel hädavaresele igasugu toetusi pealegi. Mis on minu meelest eriti vale. Miks peaks lolluse eest präänikut andma? Piitsa!

Nagu igast reeglist, on mõistagi sellestki erandeid. Vähemalt kolm:
– vaprad üksikemad, kes nappi palka (ja halvemal juhul ka olematuid alimente) trotsides lapsi toidavad-katavad — au neile!;
– riigipalgalised, kes saavad ebaõiglaselt madalat tasu vajaliku ja erioskusi nõudva töö eest, nagu näiteks lasteaiaõpetajad ja meditsiiniõed;
– inimesed, kes ei ole võimelised töötama mõnel endast sõltumatul põhjusel, nagu näiteks beebi eest hoolitsemine 24/7 rütmis, kõrge vanus või raske haigus.

Reeglina on aga pikaajaline paadunud vaesus puhtalt inimese enda lollus. Ajutiselt võib muidugi igaühel viltu vedada. Ent tark teeb sellest oma järeldused. Kui amet ei too piisavalt raha sisse, tuleb järelikult midagi muuta.

Parim variant: ehk on võimalik end täiendada ja edasi areneda senise eriala mingis paljutõotavas harus?

Käib-kah-variant: õppida selgeks uus amet. Siinkohal on küll oht, et kui vahetad ameteid sama kergekäeliselt nagu kindaid, siis oled eluaeg õpipoiss, jõudmata meistriks saada. Ja õpipoiss, vaene lollike, saab ka õpipoisi palka.

Mõlemat varianti ühendab tõdemus: selleks, et olla tark ja rikas (või vähemalt mitte vaene), tuleb õppida. Nii lihtne see ongi: päriselt õppida. Mitte loota ameerikalikele eneseabiõpikutele, mis õpetavad saama ratsa rikkaks ja oivaliseks tangotantsijaks ka veel.

Hea haridusega kaasnevad ahvatlevad präänikud: suurem konkurentsivõime, parem töökoht ja kõrgem palk. Kui aga need präänikud ei ole vaesele lollpeale piisav stiimul, et õppima hakata, siis tuleb anda piitsa.

Lollusemaks ongi selline piits, mille laksutamine turgutaks ühtlasi ka riigi eelarvet. Nii et saaks rohkem palka maksta näiteks meditsiiniõdedele, lasteaiaõpetajatele ja teistele vajalikele spetsialistidele, kes pole vaesed mitte enda, vaid riigi lolluse tõttu.

Tõsi, arenenud heaoluühiskondades on isegi vaestel rahaliselt võimalik mööda maailma ringi kooserdada, krediitkaart-võlukepike taskus. Tänini võib Soome töötu mängida kuningat mõnes Eesti spaahotellis, kuigi vahest enam mitte nii lahedalt kui mõned aastad tagasi. Ning eestlase luksuskaup — oma maja (olgu see pealegi papist ja seisku linna servas kinnisvarapõllul) — on ameerikaliku elulaadi tavapärane osa.

Iseküsimus, kas see peab nii olema. Kas iga Eesti vaesuv müügimees ja kinnisvaramaakler peaks saama päikselisel Ibiza saarel puhata ja mängida, maandada stressi ja oodata majanduslanguse lõppu?

Kas rikkus peaks olema iga lolli sünnipärane õigus? Minu meelest mitte.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare