Evelin Kivimaa: Peenisega pangakaart

 (141)
Evelin Kivimaa: Peenisega pangakaart
---

Ausõna, see ei olnud mina, kes esimesena niimoodi ütles! Mina ainult loetlesin, mida on vaja poest tuua: granaatõunu ja vorstikesi ja... Hoopis mu kaasa ohkas seepeale: „Mees on nagu pangakaart.”

„Mees on parem,” kinnitasin. – „Nagu peenisega pangakaart,” pakkus mees. – Bingo! Peenisega pangakaart – tõesti tabavalt öeldud! Vähemalt senikaua, kui kõik on hästi nii püksis kui ka pangaarvel. Aga mis saab siis, kui mees kaotab töö?

Uudised viitavad mõtlemapanevale statistikale: kui paarisuhtes jääb üks kaasa kas töötuks või tema sissetulek kahaneb märgatavalt, siis lähema aasta jooksul suureneb nende lahutuse tõenäosus. Eelkõige minnakse lahku siis, kui langeb mehe sissetulek.

Mis ei tähenda sugugi, et iga naine, kes lahutab töötust kaasast, on lihtsalt üks järjekordne rahaahne bitch. Asjakohasem seletus peitub tõdemuses, et töötuks jäädes pühenduvad naised üldjuhul perele. Aga mehed, paraku, hakkavad jooma.

No ja mida peaks niisuguses olukorras tegema naine, kel vaja oma palgast toita üks või kümme last? Kui abikaasa on töötu joodik, kes pere niigi napid ressursid kurgust alla kulistab, ja sel pole lõppu näha, siis... Ma saan väga hästi aru neist naistest, kes parasiidiks muutunud mehe kodust välja viskavad.

Tõepoolest, suurus on väga tähtis. Vähemalt siis, kui jutt käib peenisest. Ja pangakonto jäägist, mis omakorda sõltub palganumbrist. Iseküsimus: kelle jaoks? Mulle näib, et mehed peavad palga ja peenise suurust palju olulisemaks kui naised.

Elu näitab, et tegelikult saavad hakkama ka kindla sissetulekuta hipihinged ja mikropeenisega mehed. Rääkimata neist, kel nii peenis kui ka palk on „harju keskmine“. Liiatigi võib ju nende kahe parameetri poolest keskpärane mees olla suur millegi muu poolest: kuldsed käed, romantikameel, mis iganes!

Põhjamaade meestel, kes kasvanud pehmete väärtuste rõhutamise vaimus, on ehk lihtsam ennast hinnata eri rollide kaudu. Näiteks olles oma lastele maailma parim isa. Lisaboonus: iga naise süda sulab, kui näeb meest koos lastega hullamas.

Aga kui eesti mees väärtustab ennast eelkõige sissetuleku kaudu, on ikka kurb lugu küll. Sellisel juhul mõjub koondamine talle sama hullusti nagu kohitsemine.

Mõistagi mitte siis, kui mees leiab kiirelt uue töökoha, mis võib eelmisest isegi parem olla. Aga mis siis, kui ei leia? Mis siis, kui raha pangaarvel aina kahaneb ja juurde pole seda kuskilt tulemas? Mis siis, kui...?

Parim lahendus, mida olen kuulnud koondatud meestuttava suust, on selline: „Kõigepealt teen suvilas remondi, mida olen ammu teha tahtnud, ja vaatan rahulikult, mis edasi saab.“ Usun, et taolise suhtumisega mehe kõrvalt ei kipuks pagema ükski naine.

Sissetuleku kaotamine pole ju surmatõbi. Ja mis ei tapa, teeb tugevamaks. Mõnes mõttes on majanduskriis nagu loodusliku valiku tööriist: rasketes tingimustes jäävad ellu ja annavad oma geenid järglastele edasi just tugevamad isendid. Need mehed, keda ei kohitse ajutine rahapuudus.

Kui ma enda pere peale mõtlen: jah, muidugi on väga tähtis, et arvutispetsialistist abikaasa palk annab majandusliku turvalisuse. Eriti viimastel aastatel, kui mees on olnud pere peamine sissetuleku tooja. Aga ma võin puhta südamega öelda: mind ei häirinud põrmugi, et abielu alguses teenisin just mina tublisti rohkem kui mees.

Liiatigi on mu abikaasal nii-nii-nii suur... huumorimeel, loomulikult. Mida teie siis mõtlesite?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare