Evelin Kivimaa: Mul on kogu titendusest kõrini!

 (240)
Evelin Kivimaa
Foto: Andres Putting

Emadepäeval oskan mina kui ema soovida saatusekaaslastele ainult üht: head mammamasendust! Ausalt, mul on kogu sellest titendusest kõrini!

Kindlasti pole ma ainuke. Mammamasendus tundub lihtsalt olevat teema, millest ei räägita. Kuid ka vaikimine on kõnekas.

Koostades äsjailmunud kogumikku “Ema sees on igavik” jäi mulle silma, kui palju hingeülendavalt kauneid tsitaate ja luuletusi emaduse teemal leidub selle varase aja kohta, kui laps on alles sündimata kõhuelanik või piimalõhnaline beebi. Ja edasi? Kus on oodid emadusele sellest ajast, kui lapsed on vanemad? Mõne hea sõna ju leiab, ent hulga rohkem on argipäevase tormamise kirjeldusi.

Teadagi, lapsevanemaks saades on see roll ju uus ja huvitav. Liiatigi ei jäta loodus nii olulist asja nagu järeltuleva põlve eest hoolitsemine ainult homo sapiensi mõistuse hooleks. Beebi imetamise ajal tekib kehas õnnehormoon oksütotsiin, mis hoiab ema rõõmsana. Hoolimata sellest, et vastse lapsevanema elu on kurnav kokteil unetusest, väsimusest ja vastutusest.

Mäletan, kuidas ma koos mõnekuise tütrega bussis sõites mõtlesin, et küll kaassõitjatel alles veab — nad saavad kas või möödaminnes näha nii imeliselt armast last. Ma ise olin pööraselt õnnelik. Mis siis, et beebi järgmisel hetkel oksendas.

Aasta hiljem istusin linnadevahelises liinibussis, üleni täisoksendatud, ja teadsin, et minul ja titel on jäänud sõita veel nelikümmend haisvat kilomeetrit. Siis ma enam nii õnnelik ei olnud.

Praegu tean, et mu nelja-aastane tütar oksendab keskeltläbi igal teisel pikemal sõidul. See on tüütu, närvesööv ja paratamatu. Ühtlasi ka üks põhjus, miks ma praegu autokoolis käin.

Miks on minu suhtumine emarolli aastatega muutunud? Ilmselt seetõttu, et kadunud on nii uudsuse võlu kui õnnehormooni regulaarsed doosid. Mul ei ole enam lootust, et raske olukord niipea lõpeks. Laps, mu vabaduse piiraja, kasvab ju nii aeglaselt. Erinevalt vangidest ei ole mul ka mingit lootust hea käitumise eest varem vabadusse pääseda. See on ju minu elu. Argipäev.

Mõned argised hetked sööbivad mällu. Nagu seegi, millest kirjutasin luuletuse "Mammamasendus":

See neiu, kes mulle tänaval vastu kõpsib –
juuksed poolde selga,
teksased liibumas ümber jalgade,
õlal keemilisest puhastusest toodud kleidike,
traadist riidepuul, kaitsekile ümber lehvimas, –
jah, see neiu oleksin võinud olla mina.

Kunagi.
Kunagi õige ammu.

Siis, kui ma ei kandnud veel iga päev seelikut
ega pagendanud teksaseid kapipõhja.
Siis, kui mul ei olnud veel käeotsas pisitütart,
kel omakorda peos kotike rohelisi hernekaunu.
Siis, kui kogu maailm oli veel valla,
ja kõik maailma mehed
naeratasid mulle,
kui ma tulin keemilisest puhastusest,
kleidike õlal.

Jah, kindlasti on mul praegu kergem, kui magamata beebiemmena ringi tiksudes, ripsmete küljes justkui jääpurikad, mille raskus vajutab silmi kinni. Nüüd põõnan ühtejutti õhtust hommikuni ja päevasel ajal on laps lasteaias. Aga ikka on raske! Nii raske, et hea meelega võtaksin aja maha ja puhkaksin kogu titendusest. Nii umbes aasta või paar.

Tõesti, ma ei imesta põrmugi teismeliste kurtmise üle, et nende vanemad on närvihaiged. Väga võimalik, et kümne aasta pärast olen ka ma ise ehtne närvipundar. Juba praegu röögatan vahel tütre peale, nii et ta pilgutab ehmunult oma väikesi silmi. Mis teha, järjekindel närvide saagimine hakkab mõju avaldama. Ja saag on mu lapsukese enda väikestes kätes.

Mõned närvide saagimise episoodid on rutiinselt korduvad, päevast päeva, aastast aastasse. Ma olen tüdinenud sellest, kuidas tütar nõuab alati enda kätte mobiiltelefoni, kui ma sellega räägin — ja kui ma taksodispetšeri kõnet talle üle ei anna, siis järgneb pisaratega jonnihoog. Ma olen tüdinenud, et laps ütleb “ma ei oska, emme aita!” lihtsate tegevuste kohta nagu näiteks sukkpükste jalgatõmbamine, mida ta lihtsalt ei viitsi teha.

Ma olen tüdinenud lapse kakatriipudega aluspükste nühkimisest ja sajast muust olmeküsimusest. Eriti lõputust hambapesu-draamast. Vahel lepitab last mõni uus nipp: uus pasta või hari, hammaste pesemine korraga kahe harjaga ja siis kolme harjaga… aga kui tütar järjekordsest nipist tüdineb ning mul midagi uut pähe ei tule, siis pesen lihtsalt vägisi, kuigi laps tigedalt kriiskab ja vastu sipleb.

Loe veel

Mõelda, ja niimoodi veel aastaid?! Mul on kange kiusatus käega lüüa, eks pangu plika endale juba kooliajal valehambad suhu. Ema on ju ka inimene!

Kõrvalseisjal on lihtne öelda, et „mis sa siis tegid sellest lapsest, kui nüüd virised“. Hahaa! Võimatu on ette kujutada, kuidas maitseb lapsevanemaks olemine, enne kui see on käes. Ja siis ei ole enam võimalik vajutada tagasikerimisnuppu, et kondoomi kasutada.

Ma ei tea, kas ma sooviksin oma tütrele tulevikus kõiki neid emaksolemisega kaasnevaid kannatusi. Samas täiskasvanud laste emad ju valdavalt ihkavad lapselapsi. Huvitav, miks? Kas ajapikku lähevad kogetud raskused meelest? Või siis liigub emaduse teatepulk edasi samalaadse järjepidevusega nagu vene sõjaväes dedovštšina? Ainult et ümberpööratult  — kunagi vaevasin mina oma ema, praegu vaevab tütar mind ja las siis tulevikus vaevab lapselaps omakorda mu tütart.

Kõige veidram on see, et lapsekasvatamine ei ole tegevus, millele peale makstakse — kui välja arvata riiklik lapsetoetus, naeruväärsed 300 krooni kuus. Vastupidi! Raha neelab laps nii otseses kui kaudses mõttes, kohukestest kuni ema õppemaksuni autokoolis. Ent raha pole peamine kulu. Minu aeg, energia ja vabadus on ressursid, mida kasvav laps mõõdutundetult raiskab.

Ometi ma ei põgene, ei jäta last tema isa hooleks ega nõua emaksolemisest paariaastast puhkust. Miks? Ehk on põhjuseks kohusetunne? Või siis teatav nukrus, millega silmitsen oma nelja-aastast tütart — väike udupea nagu ta on, kes ilma hoolitsuseta hakkama ei saa. Olen ma milline olen, ega mu lapsel ei ole paremat ema kusagilt võtta. Ma saan ju aru, et see on tema roll — olla laps. Ja minu roll on olla ema.

Nii et eks ma üritan mammamasenduse kiuste hakkama saada. Tunda rõõmu väikestest asjadest, nagu tütre käed kaela ümber, laulujorin ja naljakad sõnaleiud. Tegelikult ma ju armastan oma last! Väga-väga-väga. Ent vähemalt ühel päeval aastas — emadepäeval — võiksin ju ka mina kui ema rääkida suu puhtaks: mul on kõrini!

Head emadepäeva, kallid saatusekaaslased! Olgu meile väikeseks lohutuseks Silvia Rannamaa luuletus:

Emad, te võite salata iseennast,
see on teie asi,
aga mitte oma tähendust,
seda õigust teil pole.

Üht ütlen sulle, mu laps, alguses kohe:
unetud ööd ei ole ohver,
sünnitusvalud on naudingu hind,
kortsud tulevad nagunii;
ka lastetud lähevad halliks,
jäävad vanaks ning põduraks,
SEST ELAVA TEE LÄHEB Ü L E MÄE.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare