Evelin Kivimaa: Inimene kui kommentaator

 (68)
Evelin Kivimaa: Inimene kui kommentaator
Foto: Andres Putting

Hunt? Või sõber, seltsimees ja vend? Ilmselt nii ja naa, sõltuvalt sellest, kui lühike on mälu ja kui roosad prillid. Üks on aga kindel — inimene on inimesele kommentaator. Nii heas kui halvas mõttes.

Pidev tagasiside on inimestele sama harjumuspärane nagu õhk. Aga kas ka sama vajalik? Elu alguses kindlasti: selle abil toimub ju sotsialiseerumine, ilma milleta pole võimalik kaasaegses inimkarjas edukalt hakkama saada. Kõrvalnähtuseks on aga nakatumine kiitusenarkomaaniaga.

„Oi, tegid kaka ilusti potti, nii tubli tüdruk!“ kiidan pisitütart. „Mõtle, tegidki raamatu kirjastamise lepingu, nii tubli tüdruk!“ kiidab mu ema omakorda mind.

Kurr-nurr, mõnus! Laks kiitust otse veeni. Nagu seegi, kui pärast südaööd noortebändide kontserdi ajal ilmub mu kõrvale ühtäkki võhivõõras noormees ja ütleb: „Ma olen su ande austaja.“

Ah?! Juttu mu kirjutamisoskuse kohta jagub noormehel kauemakski ning mu kõrvad imevad iga kiitusepiisa endasse nagu käsn. Kuigi alles mõni hetk tagasi viibisin kommenteerija olemasolust täielikus teadmatuses.

Hiljem hakkasin aga mõtlema: kas minusugusele täiskasvanule, kel elementaarsed sotsiaalsed oskused juba omandatud, on pidev tagasiside üleüldse vajalik? Ehk on kiitusenarkomaania hoopis puue? Kas poleks lihtsam elada ilma sellise sõltuvuseta? Või vähemalt seda vähendada?

Mitmete edukate juhtimisalaste käsiraamatute autor Richard Koch soovitab bestselleris „80:20 printsiip: kuidas saavutada vähemaga rohkem“ keskenduda üliolulisele vähemikule. Lähtudes tõdemusest, et tavaliselt annab väike osa tööd (20 protsenti või veelgi vähem) suurema osa tulemusest (80 protsenti või enamgi). Ja ka vastupidi: suurema osa oma aega, jõudu ja ressursse kulutame üsna tühja.

„Lõviosa inimesi langeb ühte järgmistest lõksudest. Nad kulutavad palju aega inimestele, kes neile eriti ei meeldi. Nad teevad tööd, millest pole eriti vaimustatud. Nad kulutavad suure osa oma vabast ajast /---/ tegevusele, millest ei tunne eriti lõbu,“ nendib Koch.

Rakendades seda mõtteviisi kiitusenarkomaania puhul: tõenäoliselt pingutab enamik inimesi 80 protsenti oma ajast selle nimel, et meeldida neile, kelle arvamus neid tegelikult suurt ei huvita.

Samas oleks aga tunduvalt mõnusam ja efektiivsem keskenduda nendele, kellele sa meeldid kõige rohkem. Kelleks on tõenäoliselt su lähedased-kallikesed. Eelkõige sa ise.

Ent see on teooria. Praktikas loen ma otse loomulikult läbi iga viimse kui sõna, mida Delfi kommentaatorid võtavad vaevaks selle arvamusloo alla kribida.

Ühest küljest — oleks äärmiselt tobe jätta ennast ilma inspireerivast tagasisidest, mille hulgas võib leiduda — leidubki! — tõelisi pärleid.

Teisest küljest — tõsi, mõningate internetikommentaaridega võrreldes on ka kõige ärapanevam telesaade nagu süütu neitsi. Aga see kuulub asja juurde! Ka Bertie Botti kõikvõimaliku maitsega oakommid, millega maiustas Harry Potter, poleks need, mis nad on, kui nende seas ei leiduks ka okse- ja kõrvavaigumaitselisi.

Liiatigi on halvamaigulistel internetikommidel hea külg: neid saab kasutada kiitusenarkomaania võõrutusravina.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare