Evelin Kivimaa: Heaoluriik püsib libudel

 (205)
Evelin Kivimaa
Foto: Andres Putting

Heaoluriigi tõehetk: ilma prostitutsioonita poleks heaoluühiskonda olemaski. Ei tähenda ju heaolu ainult majanduslikku jõukust, vaid ka seisundit, kus vajadused on rahuldatud.

Seks, õhk, vesi, toit, uni — need füsioloogilised vajadused paigutas Abraham Maslow inimvajaduste hierarhilise püramiidi kõige madalamale astmele. Kõige kõrgemale, viiendale astmele, asetas Maslow eneseteostuse, milleni jõudmiseks peavad olema rahuldatud alumiste astmete vajadused.

Eks leidub ka erandeid, kes suudavad mõnest astmest üle hüpata, kuid üldiselt on lugu nii, et kuni seksivajadus on rahuldamata, võib keskmine kodanik eneseteostusest ainult unistada.

Järelikult: eriti hea heaoluriik peaks tagama seksuaalvajaduste rahuldamise ka neil kodanikel, kes elavad vastu enda tahtmist tsölibaadis, kuid ei jaksa ise seksiteenuste eest maksta. Näiteks napi sissetulekuga vanurid ja puuetega inimesed ja… Stopp!

Riiklik seksiabi on liiga libe tee! Muidugi, kümme puujalaga meest võivad ju tunda elukvaliteedi paranemist, kui saavad riigi kulul korra kuus prostituudilt rahmaka halastusseksi; aga üheteistkümnes ihkab ehk hoopis roosat elevanti põrutada. Ja kui ei saa, siis kaebab riigi kohtusse.

Täna on Eestis seadusega keelatud prostitutsiooni vahendamine — ja õige ka, kahe inimese seksi pealt ei pea kolmas mitte teenima.

Küll aga — lähtuvalt Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille § 29 järgi on igal kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta –, oleks igati õiglane võimaldada prostituudil end FIE-na registreerida. Füüsilisest isikust ettevõtja ta ju ongi, selle väljendi kõige otsesemas tähenduses. Andmas jõukohast panust heaoluühiskonna loomisesse.

Mõistagi on halb, kui prostituudiametit peab õnnetu alaealine narkar, keda vägivaldne kupeldaja tagant sunnib. Kuid sel juhul ei ole ju probleemiks prostitutsioon! Vaid hoopis kolm muud küsimust: alaealise tööjõu kasutamine, narkomaania ja vägivald.

Tõsi, prostituudiametiga kaasnevad ohud: iga teine seksitöötaja on saanud kergemaid kehavigastusi ja iga üheteistkümnes raskemaid, kinnitab 2005. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi tehtud uurimus.

Ent ohtlik on ka näiteks kooliskäimine: mõningate Eestis läbi viidud uuringute andmeil on koolivägivalda kogenud enamik lapsi. Ja autosõit. Ja… Üleüldse on elamine üks ohtlik tegevus, mis lõpeb vääramatult surmaga.

Üks, mis kindel: prostitutsiooni keelustamine oleks keskkonnavaenulik tegu. Lõbumaju on külastanud 13 protsenti Eesti meestest, neist enamik on seda teinud kodumaal, kinnitab nimetatud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uurimus. Mida need mehed teeks, kui kodukandist enam prostituute ei leiaks?

Teadagi. Peaaegu sama lihtne, kui kunagi ehalkäik naaberküla plika juurde, on tänapäeval seksiturism. Paraku mitte kondimootori jõul, vaid aplalt kütust õgivate lennukimootorite unnates.

Minu meelest on õige suhtuda prostitutsiooni samamoodi nagu aborti — mõista, mitte hukka mõista. Mitte laulda kiidulaulu, aga mitte ka hurjutada neid, kes on selle tee valinud. Ju siis neil on selleks omad põhjused.

Seega, kui vaba inimene vabal maal tahab juhtumisi libu ametit pidada, siis — palun! Ka prostituudi reliikvia on ju vabadus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare