Evar Saar: Loomuliku kakskeelsuseni

 (135)
Evar Saar

Hiljaaegu levis avalikus vestlussfääris jälle üleskutse kuulutada võru keel teiseks riigikeeleks. Kujundile andis tõuke euroametnike ja vaatlejate laine, mis Eestist korra üle käis, ja diskussioonist välja tõlgendatud üldistus, et tegelikult tulid nad ütlema: „Vene keel teiseks riigikeeleks!“

On päris hea näitaja, et võru keel sellel teraval momendil kommentaatoritele meelde tuli. See tähendab, et ükskeelse Eesti unistus hakkab ka eestlaste hulgas populaarsust kaotama ja hirmu vastanduvalt kakskeelse ühiskonna ees on võimalik vältida ka teistmoodi kui ükskeelsuse taotlemisega.

Võrukesele, kes on adunud, kui suur on tegelikult meie kohaliku keele, vana kirjakeelenimetusega tartu keele roll kas või ainult eesti kultuuriloos, tundub meelitav mõte, et võib-olla läheb meie keelt ükskord veel Eestile tarvis. Sisekaemuslikult toob see küll kohe meelde hallipäise metsavenna, kes avab riidekapi ukse, et püssirauda silitada ja mõtteid mõlgutada… Aga kui liikuda ringi teiste väikeste keelte uurijate ja taganttõukajate seltskonnas, siis tekib tunne, et need inimesed on eranditult avatud ja tulevikkuvaatavad, idee-inimesed ja hoolivad kaaslased ühtaegu. Ja siis tekib ka endal tahtmine olla parem.

Võru keele endaga on natuke s…m seis. Küsitlused ja kooli keeletestid, mida on teinud Võru instituut ja korra ka TLÜ professor Martin Ehala, näitavad ühte tõsiasja: keelevahetus Kagu-Eestis algas paarkümmend või veidi rohkem aastat tagasi. See klapib hästi vestluseks võru keele valinud inimese isikliku kogemusega: neljakümneaastaseid võru keelele üleminejaid leidub palju, kahekümneviieseid haruharva ja viieteistkümnesed teevad isegi näo, et nad ei saa aru.

Võru keele oskajaid jääb järjest vähemaks

Ühe põlvkonna keelevahetuse kõige määravam punkt tuleb ette siis, kui lapse sündides ei vali kumbki vanematest ega ka vanavanemad temaga suhtlemiseks kaduvat keelt. Võrumaal muutus see reegliks ilmselt 1980. aastatel, kui vanaemaks hakkasid saama need tüdrukud, keda oli koolis võru keele pärast näägutatud. Inimeste mälestustest on tõesti teada, et kooli võru keele vaenulikkus oli kõige suurem 1950. aastatel ja see vähenes ka hiljem väga visalt, kadudes ära alles siis, kui iga esimesse klassi tulnud võrukeelne laps muutus juba kantseleis tagarääkimise ja imetlemise objektiks.

Keelevahetus on protsess, mida ajas iseloomustab s-kujuline graafik. See tähendab, et alguses valivad lastega suhtlemiseks pealetuleva prestiižkeele üksikud edasipüüdlikud vanemad, siis toimub massiline pööre ja pärast seda jäävad alles tüübid, kes endalt küsivad: „Mille kuradi pärast ma peaksin?“ Nii on läinud ka võru keelega. Leidub päris palju noori peresid, kus võru keel on teadlikult valitud ainsaks koduseks keeleks või siis kehtib kord, et isaga räägib laps võru ja emaga eesti keelt. „Palju“ on muidugi kohatu sõna, sest iga kooli esimesse klassi selliseid lapsi enam ei tule.

Kuna esimesed põlvkonnad vanemaid, kes lapsega suheldes keelt vahetasid, jäid omavahel ikka võrukeelseks, siis said Võrumaa lapsed kaua aega kodunt kaasa passiivse keeleoskuse. Tagantjärele on näha, et iseseisva elu algus on tähendanud paljudele ka keele tagasivahetamist: lähed tööle ja võtad omaks töökaaslaste keele. Eriti tugev on „täismeeste keele“ prestiiž olnud poiste hulgas, kes veel 1980. aastatel hakkasid seda omavahel kasutama juba teismelistena. Vahe on nähtav tänaste neljakümneaastaste keelekasutuses: kui omavahel kohtuvad klassivennad, tuleb jutt võrukeelne, kui klassiõed, siis tõenäoliselt eestikeelne.

Täiskasvanuna aktiivseks muudetud keelt on muidugi raske pidada oma tõeliseks emakeeleks. Ega ta ei olegi. Inimene võib seda kõnelda, aga oma lastega selles keeles suhtlema hakata tundub kuidagi imelik. Eriti keskkonnas, kus vanaemad ja tädid toimivad nagu automaadid: pilk kõrvale — suust tuleb võru keel, pilk alla (st lapse poole) — suust tuleb eesti keel.

Nii vähenebki võru keele oskajate hulk praegu kiiresti, tulevikus tõenäoliselt aeglasemalt, aga siiski kindlalt, sest oskajad, kellele võru keele hoidmine pole just elukutseks saanud, ei puutu omavahel eriti kokku. Inimeste huvi võru keele vastu järjest suureneb ja võru keel omandab vanal Võrumaal rituaalse keele staatuse. Kirjutamist ja asjatamist selle ümber, milline on õige võru keel ja kuidas vastaspool kõiki asju valesti mäletab, jätkub ilmselt ka viiekümne aasta pärast, ainult et praegusest 50 000 kõnelejast on siis alles ehk paar tuhat.

Loe veel

Nii või teisiti, ka paar tuhat on parem kui mitte midagi. Paar tuhat on tegelikult täitsa keskmise läänemeresoome keele kõnelejaskond, võru keel oma praeguses seisus kuulub suurepoolsete hulka. Paarituhandene keelekollektiiv võib kiiresti hääbuda, kui kõik selle liikmed on üle 80, aga ma loodan, et võru keele heade oskajate hulk sisaldab selleks ajaks igas vanuses ja mitmesugustel elualadel töötavaid inimesi. See, et kõik nad oma oskuse unikaalsusest teadlikuks on saanud, on siis juba paratamatu.

Keele säilimiseks tuleb muuta hoiakuid

Selleks, et niikaugele jõuda, tuleb teha kõike seda, mida juba täna tehakse: võru keelt tutvustavaid tunde kõikides Võrumaa ja Põlvamaa koolides, raamatuid, ajalehte, tele- ja raadiosaateid, teatrit, filmi, laulukoori, silte, reklaame (võrukeelne Orkuti kommuun pidi ka juba olemas olema). Seda kõike tuleb teha peamiselt selleks, et võru keele kasvaval prestiižil oleks, kuhu kasvada.

Aga lisaks sellele on vaja muuta tänaste neljakümneaastaste võrukeste hoiakut. Tuleb asuda lakkamatult kinnitama, et just nemad on praegu viimane võru keelt iga päev pruukiv põlvkond, ja kui oma lapsed ongi juba eesti keele peale harjutatud, siis lapselastega võiks seda ometi muuta. Aega ju veel on, aga selle mõttega harjumine võtab ka aega. Võib-olla peab kümmekond aastat tädirefleksi kõrvalt jälgima, et see vastikuks muutuks ja tuleks tahtmine oma lapselastega algusest peale võru keelt kõnelda. Kõige olulisem on siiski selgeks teha ammu tõestatud tõsiasi, et võru keel lapse suus ei takista kuidagi korraliku eesti keele omandamist ja elus edasijõudmist.

Tänastele neljakümneaastastele tuleks lakkamatult kinnitada ka seda, et nende võru keel pole üldse mitte „vale“ ja segatud, vaid vastupidi, väga korralik emakeelselt tunnetuselt õpitud uusvõru keel. Kui hästi läheb, saab sellest võru kõnekeele alus mitmeks sajandiks. See, et võru kirjakeelt on hakatud kujundama mitu põlvkonda vanema keelepruugi põhjal, on küsimus omaette, aga sellest ei tohiks lasta ennast segada, sest kõnekeel ei pea mingil juhul kirjutatud keelt jäljendama.

Võru keele edasiandmist lastele saab tõhusalt aidata ka keelepesa-lasteaedadega, kus kasvatajad kõnelevad ainult võru keelt. Isegi variant, kus üks kasvatajatest püsib kindlalt võru keelel, võib anda häid oskusi ja valmisolekut ka tulevikus seda keelt suhtlemiseks valida.

Keelepesa-lasteaia loogiline jätk on kool, mis võiks alata lapse jaoks võrukeelsena ja muutuda eestikeelseks sedavõrd, kuivõrd pole juurdunud sõnavara ühe või teise aine õpetamiseks võru keeles. Kogu õpetamisväline suhtlus võiks selles koolis käia võru keeles. Sellise kooli loomine näiteks Võru linnas on väga tõsine ettevõtmine, aga ilmselt see siiski tagaks peamise: loomuliku kakskeelsuse.

Kui neid kahte asja, tädirefleksi murdmist ja võrukeelset keskkonda lapseeas õppimiseks ei tehta, siis on karta, et kogu muu vaevanägemine võru keele elavdamiseks ei vii sihile. Tagajärjetuks see muidugi ka ei jää, kuid võru keel, mida ametnik pidulikel puhkudel paberilt maha loeb, hääldusmärke tähele panemata, on siiski ka natuke vastik tulevikukujutelm.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare