Mis tõestab, et Eurovisioonil on headel lugudel siiski lootust. Lõputult on ju kaeveldud, et sinna pole mõtet hea lauluga minnagi ja üleüldse on kogu hääletamine ainult poliitika. Ja kus poliitika lõpeb, seal algab show kui kohustuslik element. Sest laul võib ju vahva ollagi, aga kui laval tuld ei lenda ning metsikut karglemist või kostüümidraamat ei toimu, pole lootust mitte mingisugust.

Noh, Norra laulul oleksid need hüplejad ja karglejad ju ka olemata olla võinud. Võitis eelkõige laul ja laulja. Saatejuhtidele meeldis kangesti Rõbakki ja seda sportlasest kreeklast võrrelda – ja tõesti, kreeklane võimles ennast kas või nahast välja, hea veel, et lavalt alla ei kukkunud, aga valgevenelase eheda sarmi vastu ei saanud miski.

Tegelikult mind imestab see iga-aastane lärmilöömine Eurovisiooni pärast: inimesed istuvad telerite ees, närivad küüsi ja küpsiseid, elavad kaasa. Nõukaajal oli see veel arusaadav, siis polnud ja telekast midagi muud vaadata ja läänelik lavashow oli ikka kõva sõna. Aga eks olnud ju eilnegi etendus päris suurejooneline. Leidus ikka Venemaal kriisi ajal raha, mida magama panna!

Õige Eurovisiooni fänn olemata rõõmustan siiski võitja üle väga. Ei mäletagi viimastest aegadest ühtegi nii meeldejäävat laulu ja säravat esitajat. ABBA tähelend algas omal ajal just Eurovisioonilt, küllap on ka Rõbaki tõeline maailmavallutus alles ees.