Euro heledamast poolest
Ähvardus, et euroliit viib meie kultuurist kogu eestluse, kõik viisud ja vokid ning toob asemele keskmisele läbilõikekodanikule orienteeritud hamburgerikultuuri, ei pea paika. Toome näiteks kasvõi Iirimaa, kes viimase kahe aastakümnega pole mitte ainult tõusnud mahajäänud agraarriigist edumeelseks tööstusriigiks, vaid kus osava kultuuripoliitika abil on euroliidult rahvuskultuuri toetuseks ja edendamiseks saadud kümneid kordi enam toetust, kui see iseseisvale riigikassale jõukohane oleks olnud. Iirimaal elavad eurotoetuse tõttu hästi erinevad väikesed kultuuriseltsid ja erakoolid. Ununema kippuv Iiri keel valdavalt inglisekeelses ühiskonnas on saanud viimasega võrdse staatuse. Sisulise paralleelina tähendaks see, et ühel hetkel võib ka setu keel Eestimaal muutuda riigiametnikele kohustuslikuks keeleks, nii nagu keldi keel on seda praegu Iirimaal.
Euroopa Komisjon tegi näiteks hiljuti ettepaneku luua 173 miljoni dollari suurune fond, et finantseerida pärast aastatuhande vahetust Euroopa Liidu liikmesriikide erinevaid kultuuriprojekte ja aidata demonstreerida Euroopa kultuuri ülejäänud maailmale.
ELi endine kultuurivolinik Marcelino Oreja kinnitas mõne aja eest, et Komisjonil ei ole kavas pakkuda lingvistiliselt ja etniliselt väga eripalgelistele rahvastele mingit ebamäärast “ühist” kultuuridimensiooni. “Me võime kooskõlastada oma huvitasandid. Aga me ei saa ühtlustada kultuure. See on võimatu,” ütles Oreja. Seega osasaamine sellest rahapajast sõltub juba meie kultuuritegelaste projektikirjutamise osavusest, mitte kibestunud kriitikast riigi aadressil.
Eraldi teemana vajaks lahtikirjutamist aga meie iseseisvus ja julgeolekudimensioon. Euroskeptikute suust kuuleb tihti väidet, et milleks meile need erinevad liidud, milleks meile NATO ja ÜRO ja Euroopa Liit. Meil on nii ilus kroon, pealegi veel Saksa marga külge seotud ja puha. Ehitame ikka ise üles oma majanduse ja kaitsejõud ning oleme neutraalsed nagu Šveits. Mis meil siis viga oleks? See müütiline poliitiline neutraalsus on nagu lutsukomm, millega jonnivat last tihti meelitada püütakse, kuid hambaaukudest ei räägita. Neutraalsus on lahutamatult seotud julgeolekuga ja see omakorda potentsiaalse agressiooniga kuritahtlike võõrvägede poolt.
Rahuarmastav ja Kellog-Briandi rahupakti kõrgelt hindav Euroopa aktsepteerib osavõttu kaitselahingutest, kui kõik muud mõjutusvahendid on ammendunud. Seda näitab ka Euroopa kiirreageerimisüksuste loomine. Kuid millised on need mõjutusvahendid? Teatavasti on nendeks majanduslikud embargod, välispoliitiline isoleerimine ja ähvardused sekkuda sõjaliselt. Kuid kas neutraalne riik saab kasutada nimetatud mõjutusvahendeid? Loomulikult mitte, sest oma neutraliteediga on ta ennast ise välispoliitiliselt isoleerinud teiste riikide võimalikust abistavast sekkumisest.
Kuuludes osana Euroopa julgeolekudimensiooni, võime arvestada liitlaste abistava käega nimetatud mõjutusvahendite rakendamisel. Kui Läti peaks otsustama mingil mõistusesegaduse hetkel Eesti ründamise kasuks, poleks neutraalsel Eestil vastu panna muud kui oma regulaararmee. Mingeid muid mõjutusvahendeid meil lihtsalt pole. Kaasaeg on poliitiliste lepingute ja kokkulepete aeg. Enesele neutraliteedipoliitika pealesurumise lubamine tähendaks enese surmaotsuse allakirjutamist. Austria neutraliteedipoliitika tulenes näiteks vene vägede kümneaastasest kohalolekust ja oli sisuliselt Moskva poolt dirigeeritud. Sama mudelit tahetakse näha ka siin.
Vaatame kasvõi eneste ajalugu, geograafilist asukohta, lätlaste hiljutisi segaseid suhteid Venemaaga ja idanaabri ebastabiilset poliitilist käitumist. Neutraliteet antud kontekstis on pikaajaline ja depressiivne enesetapp. Näide mõjutusvahendite edukast kasutamisest lebab Iraagi näol ju meie ees. Jugoslaavia püssirohutünni suhtutakse ettevaatlikult aga sellepärast, et sealsed riigid pole veel seotud ühegi tõsiseltvõetava rahvusvahelise julgeolekulepinguga, kui ÜRO ja OSCE mõnede puhul välja arvata.
Eesti pürgimine välispoliitilisel areenil suurema integratsiooni suunas Euroopas, antud juhul siis Euroopa Liidu ja NATO suunal annab meile hoobasid oma julgeoleku, majanduse kasvu ja iseseisvuse säilitamisel. Mis puudutab nüüd meie paljukiidetud majanduslikku kasvu, siis siinkohal tuleks küll rakendada väikeseid reservatsioone. Teatavasti elab eestlane antud hetkel enamasti võlgu ja meie väliskaubandusdefitsiidile on tähelepanu pööranud juba erinevad väliseksperdid. See tähendab vaid seda, et me ostame enamasti sisse importkaupa mis viib meie paljukiidetud krooni Eestist välja, tagasi peame me seda ostma aga juba raske valuuta ees. Aga kus kohast me seda saame, kui me oma kodumaist toodangut pole võimelised edukalt müüma. Siit ka see defitsiit.
Ühinemine ELiga muudab meie kaubad konkurentsivõimelisemaks, sest ühtsete standardite (kvaliteedinõuete) saavutamiseks investeerib EL eelkõige infrastruktuuri ja koolitusse. Ühtses Euroopas pole enam vahet, kas sa ostad Hollandist, Hispaaniast või Eestist, rolli hakkab mängima vaid hinna ja kvaliteedi suhe ja isiklik ärikontakt. Loomulikult võiks veel pikemalt rääkida maksusoodustustest, tollide kadumisest ja investeeringute soodustamisest, kuid see viiks antud teema proportsioonidest välja ning see pole omaette eesmärk. Jätame midagi ka järgmiseks kakluseks euroliidu poolt aja vastu.
