Samas ei kao palgalõhe iseenesest, selleks tuleb viia läbi uurimusi, tõsta teadlikkust, sihipäraselt meetmeid kavandada jne. Palgalõhet aitab lõppkokkuvõttes vähendada vaid see, et naised saavad olukorrast teadlikuks, muutuvad seeläbi julgemaks ja loodetavasti teevad rohkem eeltööd enne järgmisi palgaläbirääkimisi.

Juba eelmisel sajandil alguses, kui naised olid enamasti kodus, pidi mees teenima piisavalt „et ta suudaks naist ja oma lapsi üleval pidada“. Sel ajal naistega ei arvestatud, isegi siis, kui naine oli üksikema. Pärast Teist maailmasõda said naised umbes poole meeste palgast ning alles hiljem on hakatud vastu võtma seadusi palkade võrdsustamiseks.

Miks me täna ikka veel sellest räägime? Tuleb tõdeda, et soovitud tulemused on jäänud saavutamata. Eelistatakse mängida ametinimetuste, töökirjelduste ja lisatasudega. Naisi on selgelt vähem tippjuhtide ja -ametnike hulgas ja kindlasti ei ole see seotud sellega, et nad ei tuleks tööülesannetega toime või oleks madalama haridustasemega. Põhjus on naiste tagasihoidlikkuses, teadlikkuses ja ühiskonna hoiakutes.

Ühe varasema uuringu kohaselt on kolmandik Eesti palgaerinevustest põhjendatud ning kaks kolmandikku põhjendamata. Esimesel juhul tähendab see seda, et naiste ja meeste vahelise palgavahe põhjuseks on see, et naised teevad teistsugust tööd kui mehed — nad töötavad vähem, nende haridustase ja töökogemus on väiksem. Ülejäänud kahe kolmandiku puhul on tegu diskrimineerimisega. Mehed on selgelt Eesti tööturul eelisseisus.

Euroopa Komisjoni tellimusel tehtud uuring näitab, et EL riikide hulgas on palgavahe suurim just Eestis, ulatudes 30,3 protsendini. Uuringus viidatakse ka Eesti tööjõuturu suuremale segregeerumisele — välja on kujunenud nn naiste ja meeste tööd ja erialad.

Seega, miks on naised nõus jätkuvalt madalama palgaga ametikohtadel töötama? Sest naised ei julge endale palka küsida. Loodame, et naised teevad sellest omad järeldused ja järgmistel palgaläbirääkimistel küsivad julgelt veerandi võrra suuremat palka kui esialgu plaanitud!