Et loovus ei muutuks seaduserikkumiseks
Meie väikesest riigist leiab vaid käputäie inimesi, kes tunnevad intellektuaalse omandi valdkonda süstemaatiliselt ja sügavuti. Autoriõiguste, kaubamärkide, patentidega seotud reeglid on maailmas tavaloogikast, -praktikast ning tihti ka õiglustundest ja isegi vajadusest irdunud. Infoühiskonna paisudes on tekkinud terve uus ladina keel, mida tavainimesed mõistavad vaid hoomamisi ja pinnapealselt. Kahjuks määravad selles kirja pandud reeglid teinekord, mida ja millal võid öelda või isegi süüa-juua.
Tugevama ähvardav rusikas
Kaks aastat tagasi saatis Swedbank nende kohta kriitilise blogipostituse teinud mehele järsu kirja, kus nõudis „kaubamärgi blogist eemaldamist”. Kaubamärgiks oli sissekannet illustreerinud fotomontaaž Swedbanki kontorist ning selle uksest. Panga pöördumine sisaldas kategoorilist nõudmist sulgeda viivitamatult veebileht või veebilehe osa, kus kasutatakse loata Swedbanki kaubamärki ja logo. Foto oli tehtud avalikus kohas, seda ei kasutatud kommertseesmärkidel. See kõik ei takistanud Swedbankil kasutamast igas mõttes tugevama rusikat ning ainuüksi (peidetud) ähvardusega suudeti blogiomanik endale alluma panna. Teema plahvatas muidugi meediasse ning mainekahju tuli lõpuks mitu korda suurem – kuid hoiatusena pädeb näide igati.
Veebimeediumi areng ja tehnoloogiline progress on teinud piltide, videote, muusikapalade tegemise ja jagamise ääretult lihtsaks. Varem või hiljem pole nende õppeotstarbel kasutamine enam innovaatiline, vaid tavaline ning paratamatu. Veebipäevikute pidamine on juba praegu õppetöö osa – lausa ainekavadesse kirjutatud. Eeldatavasti suureneb selliste praktikate osatähtsus õppetöös veelgi. Kuid siin sisenevad koolid hämarasse ruumi, kus iga hetk varitseb oht, et keegi teeb neile „Swedbanki”.
Näidisohverdamistele järgneb enesetsensuur
Millisest hetkest muutub tsiteerimine autoriõiguse rikkumiseks või kaubamärgi väärkasutuseks? Äkki peaks õpetaja muretsema, kas ta ikka tohib kunstiõpetuses joonistatud Nokia mobiiltelefoni seinale riputada, või ehk peaks Coca-Cola logo parodeerimise eest igaks juhuks vastu näppe andma? Kas klassipeol tohib raadiost muusikat mängida või tuleb värisedes oodata Eesti autorite ühingu ähvarduskirja? Selliseid juhtumeid ei pea olema palju – piisab paarist näidisohverdamisest, et „vastutustundlikud” täiskasvanud hakkaksid tegelema klassikalise enesetsensuuriga ning seda ka järeltuleva põlve seas juurutama.
Seetõttu tuleks just hariduse pärast südant valutavatel inimestel igasugustel ACTA-del, SOPA-del ja PIPA-del silm peal hoida. Loovus on alati õilmitsenud mõtete kopeerimisel ja arendamisel, innovatsioon looduga mängimisel. Looming, nagu ka haridus, on tekstidevahelise risttolmlemise laps, kusjuures tekstide alla mahub kõik: muinasjutt, viisijupp, pulmakombed...
Just koolidel on intellektuaalset omandit puudutavate reeglite ja karistuste karmistamisel palju kaotada. Mitte et koolides enim seadust rikutaks, aga nemad on heas mõttes kõige toorema ja kammitsavabama loomejõu inkubaatorid. Maailmas, kus märkimisväärne osa elavast kultuurist koosneb tarastatud ja kasumiootel või lihtsalt kiivaste omanike maatükkidest, võib tõeline loovus ühel hetkel vabalt seaduserikkumiseks osutuda.
