Statistikaameti 2010. aasta andmed (hilisemad andmed kahjuks puuduvad) näitavad, et kui oskustööline Harjumaal sai brutotunnitasu 4,67 eurot, siis Põlvamaal euro vähem - 3,62 eurot. Teisisõnu saab põlvamaalane 23 protsenti vähem tunnitasu kui harjumaalane.

Oskustöölised, kuhu ka elektrikud kuuluvad, pole erand - sellised „käärid" eksisteerivad kõigis ametialade pearühmades, kusjuures kehtib laias laastus põhimõte, et esirinnas on Harju-, Tartu- ja Pärnumaa ja tagumise kolmiku moodustavad Kagu-Eesti maakonnad.

Sotsiaalteadlased on juba ammu juhtinud tähelepanu faktile, et Eestis on äärmiselt suured regionaalsed erisused ja see ei avaldu loomulikult vaid palganumbrites (vt nt Eesti Inimarengu Aruanne 2009).

Näiteks sisaldab meilgi kasutatav kohalike omavalitsuste elujõulisuse indeks selliseid komponente nagu rahvaarvu muutused, alla 65-aastaste osakaal kogurahvastikus, töötusenäitajad, kohaliku omavalitsuse (KOV-i) rahalised vahendid, majandustegevuse näitajad jne.

Teisisõnu võib utreeritult öelda, et ütle mulle, kus sa elad, ja ma ütlen sulle, kuidas sa elad. Kui elad Viimsis, Harkus, Kiilis või Rae vallas, oled piltlikult öeldes omadega mäel, kui oled sattunud elama Kiviõlisse, Mõisakülla või Aserisse, siis võid arvestada koha hääbumisega ning järk-järgulise elukeskkonna ja seeläbi ka heaolu halvenemisega.

Muidugi ei ole suured regionaalsed erisused vaid Eesti probleem, selle negatiivse trendiga seisavad silmitsi ka maailma vägevad - Ameerika Ühendriigid, paljud Euroopa ja Aasia riigid. Vaevalt, et see meid lohutab, kui vaid ehk niipalju, et tegemist on mingil määral objektiivse protsessiga - kõikjal arenevad kiiremini pea- või suurlinnaregioonid.

Näiteks on Kesk-Londonis SKT inimese kohta üheksa korda suurem kui Walesi teatud piirkondades. Täheldatud on sedagi, et majanduskriisi aegadel suurenevad lõhed rikaste ja vaeste piirkondade vahel veelgi, ilmselt on üheks põhjuseks väikelinnade ja maa-asulate monofunktsionaalsus.

Loota, et ühel päeval asuvad kõik piirkonnad uuele stardipositsioonile ning võrdseks muutuvad, on sama, mis elada muinasjutus ehk teisisõnu regionaalsed erisused jäävad ning perifeerias elavate inimeste keskmine elatustase jääb alati pealinnale alla. Ja on ka piirkondi, mis sõna otseses mõttes hääbuvad.

Kes teist juttu räägib, ajab samasugust udu kui Reformierakond oma jutuga viie rikkama riigi sekka jõudmisest. Jutt saab olla regionaalsete erisuste leevendamisest, millega on viimastel aegadel aktiivselt tegelenud ka Euroopa Liit, näiteks paljude projektide finantseerimisega Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Sotsiaalfondi kaudu.

Maailmgi ei ole suutnud muud retsepti välja mõelda, kui kehvemate järeleaitamisega, neile mitmesuguseid toetusi ja soodustusi pakkudes.

Eesti maakonnad on neid võimalusi kasutanud, sellekohasest statistikast annab näiteks ülevaate rahandusministeeriumi koduleheküljelt leitav struktuuritoetuste kasutamise statistika regiooniti. Eks omavalitsuste ja sealtkaudu maakondade võimekus avaldub siingi. Ikka nii, et Harjumaa on toetusi saanud miljard eurot - rohkem  kui Võru- ja Valgamaa kokku, neist tagapool asub aga Põlvamaa oma umbes 29 miljoni euroga. Raha ja heaolu korrelatsioon pole küll absoluutne, kuid sihipärase kasutuse puhul siiski märkimisväärne.

Eesti puhul on probleemiks eelkõige selge üldpildi puudumine ja hulk vastuseta küsimusi, nt mis ikka saab haldusreformist? Kas ulatuslik riigireform tuleb? Millisena nähakse haridusvõrgu arengut? Kuidas areneb meie tervishoiuvõrk?

Kui neid vastuseid ei ole, võib juhtuda nii, et eurorahaga renoveeritakse küll mõne poliitiku eeskujuliku lobitegevuse tulemusena mõni kool, kuid paari aasta pärast avastatakse, et tegelikult tuleb see õppeasutus ikka kinni panna - lapsi lihtsalt ei ole ja ei ole ka tulemas.

Seega on oluline VISIOON, kuhu Eesti ja tema piirkonnad liiguvad ning mida saab ja mida mitte ette võtta, et olukorda leevendada. Käskude ja keeldudega ehk piitsaga olukorda ei paranda, võimalik on vaid rakendada teatavaid stiimuleid, nn präänikut, et inimesed piirkonnast ei lahkuks. Niisugused on paraku euroopalikud tegutsemisviisid, kus üldraamistikuna kehtib kapitali ja tööjõu vaba liikumine.

Aga tagasi Põlvamaa elektriku juurde. Tegelikkuses mängib piirkonna elujõulisuse puhul tähtsaimat rolli siiski töökohtade loomine - ettevõtluse soodustamine maapiirkondades, kasutades selleks lisaks eurorahale mitmeid soodsaid siseriiklikke stardipakette, maksusoodustusi, diferentseeritud palgakoefitsiente jms. Põlvamaa elektrikul see palka Harjumaal tegutseva ametivennaga võrdseks ei tee, kuid säilitab töö- ja kodukoha ning ei sunni teda kepi ja kotiga pealinna või veelgi kaugemale Soome minema. Sest eks Eesti ole palku võrreldes Soomele suhteliselt sama, mis Põlva- või Võrumaa Tallinnale. Kui see nii ei oleks, siis ei töötaks üle lahe naaberriigis juba 60 000 eestlast - pea samapalju kui Lääne-Virumaal elanikke kokku.