Hiljem kohviautomaadi juures valitses üldine imestus, kuidas üks rahvas saab praegu Euroopa Liitu tõsimeeli mingiks eduprojektiks pidada. “Natuke piinlik…” “Kas nad tõesti on seal kõik nii naiivsed?” “Milleks? Ja eriti milleks nüüd?” “Kuidas valijad seda lubavad?” Need olid reaktsioonid haritud ja paljudes maades elanud üle kolmekümnestelt inimestelt Euroopa Liidust ja väljastpoolt seda.

Äsja avaldas The Economist eriväljaande Euroopa teemal, mille kaanel lehvitab tiibu Angela Merkeli näoga surmaingel. Economisti ajakirjanikud näevad Saksamaa tegevust – ränga kokkuhoiu pealesurumist nõrgematele riikidele – Euroopa tuleviku lammutamisena. Saksamaa seisab teiste kasinuse eest eelkõige oma pankade päästmiseks, suretades sellega vaesemate maade paranemislootuse. Kasinuses ei ela ju sakslased, vaid portugallased, hispaanlased, kreeklased, küproslased, belglased. Tagajärg on Lõuna-Euroopa meeletu tööpuudus, noortel 50 protsendi ümber, ja majanduse vinduv kriis, millest väljapääs nihkub aina kaugemale, ütlevad Saksamaa kritiseerijad.

Cui bono? Sellest hädast ja viletsusest võidavad ELi-vastased erakonnad nii Lõuna-Euroopas kui mujal. EList eraldumist pooldav UKIP (UK Independence Party) on Ühendkuningriigi kõige kiiremini kasvav partei. Peaminister David Cameron lubas järgmiste valimiste võidu järel rahvahääletust ELiga vahekorra klaarimiseks, mida sisuliselt juba peetakse Suur­britannia väljaastumisreferendumiks. Eurovastaste omavaheline veelahe näib jooksvat nende vahel, kes mõistavad ja kes ei mõista, et kreeklased pole sugugi sakslastest või eestlastest laisemad töötegijad, vaid et jama keeras kokku sealne kriminaalselt võimuahne valitsus, kelle võlgu ei maksa praegu otsesed süüdlased, vaid kollektiivkaristusena terve rahvas. Üksmeel on ühes – nii nagu EL (Saksamaa) praegu olukorda lahendab, käituda ei tohiks.

Kuidas see kõik Eestit puudutab? Eesti valitsus on kindlalt Saksamaa paadis, seni veel oma rahva mandaadiga. Põline tarkus isaisade ajast ütleb, et talumehel on kummutisahtlis rublasid kindel hulk, iseenesest neid juurde ei tule ja kui vili ikaldub, siis tulebki rihm ribide all kokku tõmmata. Halval aastal võib pere kõige pisem kirikuaeda minna (kõigepealt söövad suuremad, kellest on põllul töölooma), aga see on saatus, mis parata.

Ainult et see kõik ei kehti päriselt riikide eelarvepoliitikas 200 aastat hiljem. Seetõttu oligi Ilvese ja Krugmani operetis palju teineteisest möödarääkimist. Üks õigustas esimese hädaabina tehtut, teine rääkis, mida tuleks teha. Krugmani ja tema pooldajate arvates ei peaks keskpangad ja Euroopa käituma nagu Saksa paruni moonakas, vaid nagu valgustatud valitseja – kui riigi majandus on hädas, siis tuleb veidi, aga mitte liiga palju raha juurde teha ja suunata see sinna, kus sellest on tuleviku jaoks kõige rohkem kasu, konkurentsivõime edendamiseks, töökohtade (ka palgatoetusega töökohtade) loomiseks, kaudsete maksude ohjamiseks. 21. sajandil, kus rahamass käitub pigem tarkvara kui riistvarana, s.t ta eksisteerib infoühikutena ja tema “kate” on vaid kokkuleppeline, võibki meie kasin talumees olla see, kes lõpuks tühja käega jääb. Truult Saksa laulu laulmine ELis ei too Eestile sõpru juurde.

Muidugi – hoidku mõistus meid kõiki arutu laenamise ja raiskamise eest. Aga iga praegusaja rahandustudeng teab, et kui sinu maja väärtus tagatisena kukkus kriisi ajal sajalt tuhandelt eurolt viiekümnele tuhandele, siis ei ole enamik sellest viiekümnest tuhandest, mida sa sularahas kunagi ei näinud, kadunud, vaid lihtsalt vahetanud bilanssi ja serverit. Sinult kui tagatisvara peremehelt võeti lihtsalt seks korraks ära selle summa kasutusõigus. Kui sa juhtusid kriisi ajal tööst ilma jääma, siis on see märksa reaalsem ja vahetum mure. Tõsine ja vahetu on see, kui kahekümnesed maanduvad koolist ja ülikoolist kohe töötukassasse, sest riigieelarve ei aita luua töökohti. Nagu Kreekas, nii ka meil. Tänavu lõpetas Eestis keskkooli 9000(!) noort inimest. Minu laps nende hulgas. Kas Saksamaa võtab nad kõik endale?