Erkki Bahovski: Tuhakriis ehk "Kes on süüdi?"
Mida teha – ei saa ju Islandi vulkaanile kaant peale toppida. Küsida saab ainult ühtemoodi: mida annab teha ja kas saab midagi ära teha järgmisel korral. Kuid ka see järgmine kord võib tähendada klassikat, kui kindralid valmistuvad eelmisteks sõdadeks. Päevaselge, et mistahes vulkaani järgmine purse on teistsugune praegusest – on kõlanud mõtted, et kui hakkab purskama Islandi mõni teine vulkaan, võib see osutuda praegusest kümneid kordi võimsamaks.
Jah, institutsionaalselt ongi välja toodud, et õhuruumi sulgemine on Euroopa Liidu liikmesriikide pädevuses ja seega oleks alusetu süüdistada Euroopa Komisjoni aeglases reageerimises. Võib-olla saabki nüüd rõhuda sellele, et üleeuroopaline lähenemine tagaks kiirema ja tõhusama reageeringu.
Kuid ainult võib-olla. Keegi ei saa olla lõplikult ette valmistatud vulkaanipurskeks. Euroopa Liidu kriitikud võiksid mõelda nüüd veidi teisipidi ja kujutada ette olukorda, kus nende kriitika oleks olnud alusetu: et lennuliikluse korraldamine oleks olnud Euroopa Liidu pädevuses ja et oleks olnud mingi Euroopa amet, mis tegelenuks vaid vulkanoloogiliste uuringutega.
Kas tõesti usub keegi, et säärane olukord ei tekitaks vastupidist kriitikat: nagu tahaks Brüssel kõik endale krahmata ja kuidas Euroopa maksumaksja raha mingite "kahtlaste" uuringute peale raisatakse. Sest vulkaanid ei purska just igal aastal ja selgitada maksumaksjatele mingi säärase ametkonna vajalikkust on keeruline. Praegu kuuleme aga kriitikat, et Euroopa Liidu liikmesriigid ei tuginenud ohuanalüüsis teadusele, vaid ainult arvutisimulatsioonidele. Aga teadust ei saa teha ju niisama, selleks tuleb luua võimalused. Kes maksab?
Vaadakem ka elu helgemat poolt: kujutlegem hetkeks, et vulkaan oleks pursanud 10-15 aastat varem. Pidagem nüüd silmas neid, kes hakkasid mööda maad Euroopas tagasi koju tulema. Varem oli mõnda riiki sisenemiseks vaja viisat ja kehtis piirikontroll. Ma olen ise veetnud Poola-Leedu piiril omal ajal seitse tundi ja see pole mingi rekord. Kuid see, et praegu on vaba liikumine (välja arvatud just NATO välisministri kohtumise ajaks, aga muidu mitte, Eesti piiril kehtestatud kontroll) on ikkagi Euroopa Liidu teene.
Üks minu sõber jäi tuhavangi Barcelonas. Koju sai ta bussiga 48 tunni jooksul, esimene kord kontrollitigi dokumente Eesti piiril. Mõelgem oletatavale tuhakriisile näiteks 15 aastat tagasi: viisaga sekeldused, siis kontrollid piiridel. Barcelonast oleks kulunud…jah, öelge, teie. Ma arvan, et oma 60 tundi ikka.
Ning lisatagu siia juurde veebi- ja sotsiaalmeedia, mida 10-15 aastat tagasi kindlasti sel kujul olemas polnud. Mina lugesin igal päeval Facebookis teateid sellest, kust mingi buss või auto väljub, kuhu sõitmiseks helistada ja kui palju on alles vabu kohti. Tuhakriis näitas selgelt, kuidas Euroopa ja ühtlasi Eesti on arenenud.
Lõplikke järeldusi on tuhakriisist igal juhul ennatlik teha, sest me ju ei tea, kas pilv ikkagi taandub ja kas mõni teine vulkaan ei asu purskama. Teineteise süüdistamine aga tundub mõttetu, pigem tasuks otsida lahendusi koos, niipalju üldse, kui see on loodusjõudude puhul võimalik.
Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid. Arutlusi Euroopa teemadel on võimalik lugeda ka Euroopa Komisjoni Eesti esinduse euroblogist.
