See oli elu enne mõistust — tunnetest kantud, keskmeta. Vahet pole, millesse usub mõistusetu Otsija — evangeeliumisse või Ida Tarkusse, Oshosse või Sai Babasse, NLP-sse või kinesioloogiasse — ta toimib teadvusetult, erapoolikult.

“Usuhullus” lõpeb, kui ilmneb ISE. See on Sinu enese aukartustäratav keskus, mille puhul võid öelda: “Mina olen…” See on Sinus sündiv küpsus. Keskmega inimene ei ole enam deemonite-inglite, jumaluste-kuradite lükata-tõugata — ta suudab püsida. Ja selle keskse alusmüüriks on — kriitiline mõistus.

Pärast religioosset fundamentalismi, millest Sa ei leidnud otsitut, sest Sind ENNAST polnud veel, võib Sinust saada hoopiski skeptik, keda huvitab vaid mõistuspärane: teadus, filosoofia. Sa naerad kõigi nende posijate, selgeltnägijate, nõidade ja teadmameeste üle. Sa oled tulnud mõistusele.

Saabunud on aeg õppida selgelt mõtlema. Selgelt mõelda tähendab eristada tõiku kujutlusist, hakata nägema seoseid, õppida väitlus-, vaidlus- ja vestluskunsti, keskendumist ja eneserefleksiooni. Pole suuremat häda, kui Sinu dekartilik „Cogito ergo sum“, too „vastavastatud“ mõtlemine kipub esialgu hälbima terviktajust ja muutuma targutlemiseks. Kui inimene just „mõistusse kinni ei jää“, juurdub tema mõtlemine ajapikku kogemuses, taibates enese tinglikkust. Ent esimene märk inimese eneseleidmisest on kriitilise mõtlemise sünd.

Alul tundub Sulle, et mõistus on vaid materiaalse maailma modelleerimiseks — vaimne kuulugu intuitsioonile. Mõistus, avastades välismaailma seostikke, sünnitab teadust ja filosoofiat. Ent kui mõistus hakkab läbi valgustama siseilmu, võib sellest sündiv teadmine osutuda niisama objektiivseks kui teadmine välisest. Tundub, et just täna on Valgustusprojektis lahvatanud mõistusemõtlemine jõudmas sellise pöördeni. Kui mõistus on läbinud klassikalise loodusteaduse ja filosoofia valla ja pöörab pilgu „esoteerilise“ poole, on oodata põhimõtteliselt uut tüüpi, meile seni harjumatute teadmiste ning tervete uute maailmavaadete sündi. Abraham Maslow on nimetanud seda liikumiseks ratsionaalsest transratsionaalsesse. Albert Schweitzeri väidet, et “igasugune mõtlemine, mis ennast lõpuni mõtleb, lõpeb müstikas”, võib ka valesti mõista. Sest mõistus, mis tungib seni vaid “müstika” valdkonda kuulunud aladele, ei lõpe, vaid avaldub uues vormis — teadlikkuses, uutes teadustes teadvusest ning neid teadusi üldistavas metafüüsikas (ja metapsüühikas). See on objektiivne teadmine meile seni varjatud, seesmistest seaduspäradest, võime taibata, kuidas kulgeb Elu, kuidas voolavad Sündmused, Hinged, Teadvused.

Kuid selleks on vaja muutuda “usuhullust” kõigepealt teadlaseks, et teadlasest saada — Teadjaks, arhetüüpide ja Looja taipajaks. Nüüd võid uuesti sukelduda valdkondadesse, mis kunagi neelasid Su jäägitult. Võid taas huvituda piiriteadustest, religioonidest, müstikast — aga nüüd ammutad sa neist tõelist Tarkust. Kui teadlik inimene sukeldub Suurde Tundmatusse, on lõviosa sellest kümne aasta pärast kõigile endastmõistetav. See ei tähenda, et sõnulväljendamatu kaob, selle piir nihkub lihtsalt veel sügavamate saladuste suunas — kuni noodki ükskord lahenevad.

Võimalik, et vanad kultuurid on lahendanud Elu Saladuse lõplikult — Teadvus on jõudnud iseendani tagasi puhtal, algsel kujul. Rene Guenon kirjutas selleni jõudmisest kui intellektuaalsest intuitsioonist: särav intellekt läbi valgustamas intuitsiooni lõputuid hämarusi, Kuningapoeg Tumedas Laanes teel Kristallmäele.

Surm, uuestisünd, inimese ja Maa, Universumi minevik ja tulevik — see on tänase tead(v)use eesliin. Augustinuse “Armasta — ja tee, mida tahad” teiseneb siin tõdemuseks: “Tunne end ära — ja uuri, mida iganes soovid ning Tarkus ei jää Sinu eest varjule.”