Enn Auksmann: Mida teavad inimesed kirikust
Usuteemalistele artiklitele järgnevad kommentaarid reedavad ilmselgelt suure osa lugejate usulist harimatust ja võhiklikkust. Pean silmas faktiteadmisi ja orienteerumist kogu kristlikus mõttemaailmas ning kultuuris. Piiblilugu ei tunne isegi inimesed, kelle puhul see peaks olema elementaarne
Aga see oli võib-olla ärevusest tingitud eksitus — samal ajal kui paljud Eesti tunnustatud või tunnustamata mõttehiiglased ei tee vahet Peetrusel ja Paulusel, mõõgavendadel ja dominiiklastel, “Viimsel reliikvial” ja tegelikult ajalool … Kõige suurem häda on muidugi see, et oma teadmatust tunnistamata arvatakse end omavat vaata et kogu tõde või vähemalt enamusosalust selles.
Võib-olla polegi faktide teadmine nii oluline. Märksa raskemaid tagajärgi ja eksiarvamusi toob endaga kaasa kristliku mõttemaailma või otseselt mõtlemise mittetundmine, kusjuures ka siin on inimeste enesehinnang kaugel adekvaatsest. Üheks peamiseks raskuseks nii internetis kui mujal toimuvate diskussioonide puhul on see, et ei mõelda mitte ainult enda, vaid ka oma vastase eest. Ollakse päris kindel, et teatakse täpselt, mida teine mõtleb ja arvab, millised on tema tunded ja suhtumised.
Enamus inimesi (vähemalt Eestis) tea kuigi palju sellest, mida käegakatsutavat kirik on ajaloos ja kaasajal inimeste ja maailma heaks ära teinud. Kui, siis võib-olla räägitakse koolihariduse ja omakeelse kirjasõna loomisest, mõni võib-olla teab üht või teist tuntud ajaloo-, kultuuri- või teadustegelast, kes on olnud teadlikud kristlased, kuid nende puhul kõlab enamasti vastuargument: “Kui palju nad oleksid veel siis inimkonna heaks võinud ära teha, kui neid ei oleks piiranud kristluse raamid!”
Mida inimesed teavad kirikust ja kristlusest, religioonist üleüldse? Aga muidugi: ristisõjad, Eesti vallutamine ja ristiusustamine tule ja mõõgaga, inkvisitsioon, nõidade põletamised ja kogu see “pime keskaeg”. Viimasel ajal on lisandunud teave “vaikivast paavstist” Pius XII-st, juudivaenust, loomulikult ka islamist ja mitmesugustest ususõdadest. On tähelepanuväärne, et tegemist ongi enamasti ainult nende sündmuste või nähtuste nimedega — millal, kus ja kuidas midagi on toimunud, on kõrvaline asi. Teadaolev informatsioon ammutatakse tavaliselt ajakirjandusest — mitte ajalookirjandusest — või filmikunstist.
Loomulikult teatakse kirikust sedagi, et tegemist on äärmiselt rikka asutusega, kes istub lihtsameelsetelt lambukestelt kokkuriisutud varanduse otsas ja laseb oma vaimulikel end nuumata ning rahas supelda. Kirikuõpetajaid ei peeta reeglina rumalaiks, vaid vastupidi — lausa valgusinglina kehastunud saatanaiks, kes kavalasti lolli rahvast petavad. Ja muidugi ohjeldamatult armulauaveini kaanivad ning pihitoolis piigasid käperdavad.
Erilise kriitika all on kirikujuhid eesotsas peapiiskopiga, keda iseloomustatakse kui Armani ülikonda riietatud ja mitmetuhandekrooniseid prille kandvat kurja geeniust, kes aeg-ajalt kantslisse ronib ja rahvast petab. Viimasel ajal on lisandunud teave assessoritest, kes on peaaegu samasugused allilmategelased nagu peapiiskop. Kirikut, eriti luterlikku kirikut, kahtlustatakse katses riigivõimu oma kontrolli alla saada, ja üldiselt ollakse üsna veendunud, et kiriku haarmed ulatuvad juba peaaegu kõikjale.
Milline on kiriku reaalne majanduslik olukord, tegelik kirikutöö ja vaimulike ning koguduseliikmete mõttemaailm ning eluhoiakud, see ei huvita eriti kedagi. Või õigemini, nagu juba ütlesin, seda arvatakse ette teadvat. Vastupidised väited tembeldatakse silmakirjatsemiseks ja enesekaitsele suunatud tõeväänamiseks ning näotegemiseks.
Loomulikult ei ole taoline suhtumine tekkinud iseenesest. Ka ei ole selle peamiseks põhjuseks ajakirjanduses avaldatav või filmides ja raamatutes käsitletav, vaid miski muu. Isiklikult pean seda üheks vähestest võitudest meie rahva üle, mille nõukogude võim tõepoolest saavutas. Aastakümnete jooksul tehtud sihikindel propaganda on vilja kandnud. Nagu ütles Josef Goebbels: “Propaganda hat mit Wahrheit gar nichts zu tun.”
Miks näiteks Eesti rahvas oli ateistlikule propagandale vastuvõtlikum kui leedulased, armeenlased või isegi venelased, on iseküsimus. Küllap siin on üht-teist pistmist ka meie maa, rahva ja kiriku ajalooga — kasvõi sellega, et kirik ei näinud möödunud sajanditel piisavalt vaeva vallutaja ja võõra võimu teenistuses seisja mainest vabanemiseks. See oli suurepärane pinnas, millele toetudes nõukogude propaganda saavutas just selle, millest eelnevalt kõnelesin.
Muidugi on ka vastupidiseid näiteid — on neid, kes kristlust ja kirikut tulihingeliselt kaitsevad. Siiski — neid, kes kirikut kaitsevad, on palju vähem kui neid, kes julgevad end avalikult kristlasteks või vähemalt kristluse või mõne muu usundi poolehoidjaiks tunnistada. Viimatinimetatute puhul on muidugi jällegi huvitav mainida, et enamasti seostub igasugune usk eesti inimeste teadvuses ikkagi kristlusega, kusjuures kristlusesiseseid vahesid tunnevad reeglina vaid kristlased ise. Nemad teevad tihtipeale ka vahet neil, kes saavad taevasse ja kes mitte. Luterlasi peetakse kõige sagedamini põrgukandidaatideks — kõige kindlamini teavad end õndsaks saavat muidugi Jehoova tunnistajad, aga vahel kerkib esile ka võitlevaid baptiste, elusõnalasi või koguni katoliiklasi, kes koos ortodoksidega ülejäänutele trääsa näitavad.
Tulles tagasi peamise auditooriumi, st kirikust väljaspool seisvate ja usuvõõraste inimeste juurde, võin kõike kokku võttes öelda, et minu arvates iseloomustab praegusaja Eesti inimesi see, et usul ja kirikul ei ole nende maailmas mitte mingisugust kohta. Seda lihtsalt ei ole olemas. Muidugi teatakse sellest ühtteist, kuid seda tuntakse kui mingit teist maailma, millega ühel tavalisel inimesel ei ole midagi pistmist. Usklikke peetakse rumalaiks või haigeiks inimesteks — parimal puhul viletsateks ja väetikesteks, õnnetuiks, kes vajavad taolist troosti ja lohutust, mis vabastab nad oma peaga mõtlemisest, ise otsustamisest ja oma tegude eest vastutust kandmast. Usku peetakse täielikult mingiks kõrvaliseks eraasjaks, millel ei ole nö. tegeliku eluga mitte midagi pistmist.
Kõik see ei tulene mitte sellest, et praegusaja noored või inimesed üldse oleksid millegi poolest teistsugused varasemate aegade inimestest. Neil on täpselt needsamad mõtted, vajadused, igatsused ja soovid, mis on inimelu märgistanud ajast aega. Need on samad mõtted, vajadused, igatsused ja soovid, millega tegeleb ka kirik — millele kirikus ja kiriku abil on võimalik leida vastuseid ja täitumist –, kuid probleemiks on see, et inimesed ei tea seda, sest nende maailmas ei ole kiriku ja usu jaoks kohta.
Kiriku ülesanne on iseennast, oma olemust ja missiooni inimestele teadvustada. Need kaks eri maailma inimeste jaoks kokku viia — et inimesed võiksid mõista: selleks ongi kirik olemas, et koos minuga mu teed käia. Arvan, et kiriku ülesanne ei ole mitte ainult inimesed Jumalaga kokku viia, vaid viia inimesed kokku ka iseendaga — sellega, mida nad tegelikult vajavad ja mis on nende elus tõeliselt tähtis ja oluline. Ja sugugi vähetähtis pole seegi, et kirik peaks olema see, kes viib inimesed kokku omavahel — kusjuures ma ei räägi ainult kogudusest, kiriklikust organisatsioonist ega kristlaskonnast. Arvan, et Taizé prioril vend Roger’l on tuline õigus, kui ta ütleb: “On tõsi, et Jumala südames on Kristuse ihu sama avar kui kogu inimkond.”
Enn Auksmann on Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja
