Ene Pajula: Kriisimissioonidel ei oota sind keegi
Ta on käinud missioonil Indoneesias ja Haitil ning aidanud sisustada Afganistani väikehaiglat.
Eesti päästemeeskond loodi võimalikke välismissioone silmas pidades 1997. aastal, dr Talving liitus sellega kolm aastat hiljem. „Maailmas on riike, kes ei taha abi. Sellepärast peab kõigepealt tulema abipalve, üldjuhul diplomaatiliste kanalite kaudu,” selgitab Jaak Talving. „Ja siis Euroopa Komisjon vaatab, kellele ta kutsed edastab. Et meil paluti 2005. aasta algul minna appi Indoneesiasse, mida jõulude aegu oli laastanud tsunami, oli päris suur tunnustus. Tallinnast startisime 3. jaanuaril, tagasi koju jõudsime 27. jaanuaril. Ekstreemsetes oludes on raske üle kahe nädala olla.”
Tutvusteta ei saa hakkama
Üks asi, millega missioonile mineja peab arvestama: keegi teda ei oota – ei oskagi oodata. Peab ise endale paiga leidma ja ennast tõestama. Tutvusteta ei saa hakkama ka missioonidel. Igasuguses kaoses, kuhu abi palutakse, on esimesena kohal UNDAC (ÜRO alalises valmisolekus olev kriiside ja katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskond). Katastroofihindajate hulgas oli ka üks eestlasest kolleeg ja sõber, kes juhatas meie meeskonnale kätte kohaliku erahaigla, millest tsunamilaine jäi 400 meetri kaugusele. Haigla olid enda valdusesse võtnud Austraalia arstid – nende kui lähima suurriigi esindus Indoneesia tsunamijärgses katastroofis oli suur. Meie seadsime sisse erakorralise meditsiini osakonna. Indoneesias käis katkematu kodusõda, mis ei lasknud ennast ka tõsisest looduskatastroofist segada. Kui haiglasse toodi kord paar haavatut, pöörati alustuseks püssitorud meie personali poole, kuna olime võõrad, meenutab Jaak Talving: „Kohalikud ei rääkinud mingeid võõrkeeli ja dialekte on seal mitusada. Aga kuidagi saime nad maha rahustatud. Nemad otsisid ilmtingimata kohalikke arste...”
Missioon paneb proovile
„Päästemissioonil ei ole nii, et on kindel ametijuhend ja mis väljaspool seda, pole minu asi. Peab olema väga loominguline, et saada hakkama nende vahendite ja ravimitega, mis olemas on. Indoneesias oli suur traumade järellainetus, palju pahaks läinud haavu, teetanust. Õnneks leidsime ühe meditsiinikooli poisi, kes oskas natuke inglise keelt ja tuli vabatahtlikuna tõlgiks.” Esimesi asju, mida päästemeeskonnale õpetatakse, on käitumine võõras kultuuriruumis: „Sa pead austama teiste kombeid. Naisi võisid läbi vaadata ainult naised. Tõsi küll, mida kauem seal olime, seda enam see nõue lõdvenes. Kui häda oli suur ja järjekord pikk, siis lubati naisi aitama ka meesmeedikuid.” Samas naised tohtisid mehi ravida küll.
Afganistanis
„Külastasime Afganistanis „Tervishoiutöötajate täienduskoolituse käivitamine Afganistani Islamivabariigi Helmandi provintsis” projekti raames Lashkar Gah’ linnakese pisikest haiglat ja parandasime pisut selle tehnilist seisukorda. Neil oli juba eelmisel aastal Eesti-poolse abina saadud hapnikukondensaator, aga see seisis tolmusena nurgas – sellega ei osatud midagi teha. Ravigaase, nagu näiteks hapnik, ostetakse seal turult ja keegi ei tea, mida balloon tegelikult sisaldab. Aitasime ravigaaside süsteemi projekteerida, hankida ja kohale toimetada ning valmistasime ette dokumentatsiooni selle montaažiks.”
Haitil
Eestlased kutsuti pärast maavärinat appi ka Haitile, Jaak Talving oli meedikutest esimene. „Paiknesime Port-au-Prince’is, kus meie kohus oli tagada arstiabi kolmesajale WFP ehk rahvusvahelise toiduabi töötajale. Laagris oli paljude riikide töötajaid, igaüks oma rassilise ja usulise eripäraga. Haiti polnud enne õnnetustki kuigi hästi korraldatud riik ja maavärin tekitas täieliku kollapsi. Haiglatel puudus omavaheline side. Rootsi kolleegid pakkusid välja haiglatevahelise transpordi korraldamise idee. Rootsist oli õhusilda mööda kohale toimetatud džiibist ümber ehitatud kiirabilaadne auto. Uuriti välja, millises haiglas on olemas vastav võimekus, otsisime selle linnast üles ja viisime patsiendi sinna. Tuli haigeid transpordiks ette valmistada ja kui vaja, ka roolis olla.“
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
