Kuulumine elitaarsesse klubisse läheb maksma ligi 15 miljonit krooni aastas, kuid riigikogu kosmosepoliitika töörühma esimees, astronoomist spiiker Ene Ergma annab mõista, et „taevalik äri” tasub end kuhjaga ära.

Milliseid uksi EKA assotsieerunud liikme staatus Eesti teadlastele ja ettevõtetele avab?

See staatus annab meile võimaluse osaleda ESA spetsiaalsetes programmides, mis on mõeldud assotsieerunud liikmetele. Liikmemaks on miljon eurot aastas, kuid sellest rahast tuleb umbes 90 protsenti läbi tellimuste tagasi Eesti ettevõtetele.

Kas ESA on huvitatud odavast allhankest või koidab eestlastele midagi ambitsioonikamat?

Kosmosetehnoloogia ei ole odav allhange, kuna see nõuab väga kvalifitseeritud tööjõudu ja unikaalseid teadmisi. Kosmosetehnoloogia on kõrgtehnoloogia. ESA tellib konkursi abil tooteid ja teenuseid ainult oma liikmesriikidest. Olles ESA liige tekib ka meie ettevõtjatel võimalus saada tellimusi — ja mis veel tähtsam — omada ligipääsu arenguks vajalikule informatsioonile. ESA on elitaarne klubi ja et saada tema liikmeks tuleb olla tasemel. ESA täisliikmeks võib Eesti saada vähemalt viie aasta pärast, aga see aeg võib lühem olla.

Millistesse valdkondadesse me panustama hakkame?

Olen pidanud riigi rolliks seda, et ta paneks maha seemne, milline vili sellest kasvab, selle eest hoolitsevad ettevõtjad. Nii assotsieerunud liikme leppele kui täisliikme leppele alla kirjutamine ongi riigi roll, sest ESA liikmed on riigid, mitte ettevõtjad. Eesti andekamate inimeste ees avaneb nüüd võimalus osaleda ühes kiiresti arenevas majanduskeskkonnas. Praegu käivitab ESA satelliidiprogramme GMES/Kopernikus ja Galileo. Samuti on programmi suur osa pühendatud noortee inimestele, ka meil Eestis on tekkinud grupp noori, kes valmistavad noorte satelliiti Estcube. Loodan, et see kilone satelliit jõuab aastal 2012 tõepoolest orbiidile.

Meil on küllaltki raske end võrrelda vanade liikmetega, kes on kosmosevaldkonnas olnud tegevad juba 40 aastat. ESA on teinud teaduses väga häid projekte, millest on kasu saanud kõik maailma astronoomid ja teadlased. Kui Eesti saab Euroopa Kosmoseagentuuri täisliikmeks, siis pääseme ligi teadusprogrammidele, kuid kosmosepoliitika grupi põhiline huvi on selles, kuidas meie väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saaksid osaleda just majandusele suunatud projektides.

Kuidas kulgesid liitumisläbirääkimised?

Kõigepealt oli vaja kindlaks teha, millised on Eesti võimalused ja suutlikkus selles sektoris. Kosmosepoliitika töögrupi fookus oli leida ja kaardistada need ettevõtted, kes võiksid osaleda ESA programmides. Enne seda ei olnud kosmosepoliitika töörühmal selget pilti, kas Eesti ettevõtted omavad potentsiaali kosmose vallas tegeleda. Teadusasutustes oli pilt palju selgem, kuid ettevõtluse kohta olid teadmised küllaltki kasinad. Suure töö ettevõtete kaardistamisel tegi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja antud info põhjal leiti, et Eestil on potentsiaali, seda kinnitas ka Euroopa Kosmoseagentuuri audit.

[Nimekirja Eesti ettevõtetest, kes on huvitatud kosmosetehnoloogia tootmisest, näeb SIIT! — toim.]

Kosmoseprogrammidega on tihedalt seotud riigikaitse ja sõjatööstus. Kas Eestil on ESA liikmena võimalik neisse valdkondadesse panustada? Või saab Eesti neist mõnel muul moel osa?

Loomulikult on kosmoseprogrammid saanud alguse suure osana sõjatööstusest. Suurtele riikidele on see siiani riigikaitse vaatevinklist tähtis. Kuid see on juba Kaitseministeeriumi rida, kas ja kuidas on võimalik meie ühinemist kasutada ka Eesti riigikaitse huvides.

Kuidas te hindate kosmoseprogrammi mõju Eesti teaduse arengule?

Eestis on astronoomiaga tegeletud üle 200 aasta. Kes selles kahtleb tulgu Tartusse ja vaadaku tähetorni, kus kunagi töötas Struwe, ka Ernst Öpik on astronoomias maailmanimi. Need noored inimesed, kes saavad kosmosetehnoloogias hariduse, neil ei tule iial puudu tööpakkumistest, sest inimesed, kes selles sektoris töötavad, peavad seda tegema väga kõrgel tasemel.

Ma arvan, et juba meie praegune tegevus viis selleni, et meil on noorte inimeste rühmad, kes tunnevad huvi kosmosetehnoloogiate vastu. Tartu ülikoolis peab juba praegu Mart Noorma loenguid ja ma olen veendunud, kosmos on alati olnud väga atraktiivne nii noortele kui ka vanematele inimestele.

Pärast sõda arenes meie astronoomia kiiresti, seda peamiselt tänu Tõravere observatooriumi ehitamisele, Eesti astronoomid olid osalised ka Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides.


[Näiteks orbitaaljaam Mir ja Saljut-7 varustati atmosfäärispektromeetriga, astrofüüsika-satelliidile Kosmos-215 valmistati kiirgustajurid ning orbitaaljaamadeSaljut-4, -6 ja -7 tarvis töötati välja Teleradiomeeter Mikron. Samuti jõudis Vene kosmonautide söögilauale Põltsamaalt pärit toit legendaarsetes marmelaadituubides — toim.]

Nii et meil on olemas ajalooline side ka kosmoseprogrammidega, kuid Nõukogude Liidu lagunemisel katkesid need sidemed ja uus põlvkond peab vaatama Euroopa poole — meie tulevik on seal. Minu isiklik seos oli see, et ma sain röntgensatelliitide andmeid, mida kasutasin oma mudelite ehitamiseks.

Teadus on valdkond, mis paratamatult suurema osa valijate — ja sellest tulenevalt ka enamiku poliitikute — prioriteetide hulka ei kuulu. Kuidas hindate parlamendi tööd teadmistepõhise ühiskonna arendamisel ja milliseks hindate perspektiive olukorras, kui majandusolude tõttu tõmmatakse riigieelarvet koomale?

Jah, teadlaste arv on alati tunduvalt väiksem, kui teiste huvigruppide arvulisus ja poliitikuid huvitavad peamiselt huvigruppide “hääled”. Kuid on toimunud positiivne nihe, meie juhtpoliitikud on hakanud aru saama, et hariduse ja teaduse roll kaasaegses maailmas on määrav. Teadusuuringute tee majandusse võib olla väga pikk, aga kui me sellega ei tegele, siis pole ka lootust jõuda teadmistepõhise majanduseni.

Teadmistepõhise ühiskonnaga ei saa ainult parlament kuidagi eriliselt “tegeleda”. Ühiskond peab ise arenema ja jõudma tõeni, et üles ehitada rikast ja edukat ühiskonda on vaja väga palju õppida. Enam ei jätku põhi- ega gümnaasiumiharidusest. Ka kõrgkooli minnes tuleb mõelda, kas on mõtet õppida nn pehmeid erialasid või tasub hoopis pingutada reaalalasid või tehnoloogiaid õppides. Eesti vajab väga häid insenere tunduvalt rohkem kui keskpäraseid juriste ja suhtekorraldajaid.

Kas põhikool ja gümnaasium tekitavad teie hinnangul õpilastes piisavalt huvi astronoomia vastu?

Põhikoolis ja gümnaasiumis pole noortel suurt soovi õppida raskeid aineid keemiat, füüsikat, matemaatikat. Ma käin ise tihti koolides andmas tunde mitte ainult ühiskonnaõpetusest, vaid ka astrofüüsikast. Mulle tundub, et huvi astronoomia vastu on olemas. See võiks suurem olla, kuid tihti pärsib seda nõrk huvi või puudulik erialaõpetajate kaader. Tublide erialaõpetajate juures noorte huvi nende erialade vastu on tunduvalt suurem. Olen kuulnud mõnegi noore käest, et tegelikult oleks ta tahtnud õppida tehnilisi erialasid, kuid nõrk ettevalmistus reaalainetes ei võimaldanud seda.

Kas pole tekkinud kiusatust visata riigikogu esimehe haamer nurka ja hakata uuesti teadusega tegelema või noori õpetama?

Esiteks, arvan, et kui Eesti ühineb ESA-ga, siis on selles ka minu väike roll. Teiseks hoian silma peal, mis toimub teaduses, hiljuti detekteeriti gammasähvatus, mis 600 miljonit aastat vana (praegu on universumi vanus 13 miljardit aastat). Selliste sähvatuste abil on võimalik jälgida Universumi noorusaega. See on tohutult põnev.

Kohustuslik küsimus täheteadlasele: kas maaväline elu on olemas?

Kas te ikka veel kahtlete selles? Põhiküsimus on selles, kas sellega on võimalik saada kontakt.