Elas nagu parasiit — suri kui abort
Ilmalik — vaimne loode — elab läbi oma vaimse elu parasiitlikku faasi, tal puudub täielikult vaimumaailma kogemus. Kuigi ilmalik tarbib vaimset ja talle vajalik antakse talle jumaliku läbi, ei loo ta ennast vaimses mõttes teadlikult, tahtlikult, eesmärgistatult, see ei toimu tema vabast tahtest — ta lihtsalt on vaimselt olemas, elades, kasvades ja arenedes täielikult jumalikust armust. Ilmalik on Vaimse Riigi kodanik sama vähe kui inimloode on inimeste riigi kodanik.
Ilmalik — vaimse maailma ja eksistentsi parasiitlikus elufaasis loode — teab talle osaks saavatest vaimsetest annetustest sama vähe kui inimloode teab midagi vajalikest toiteainetest, mida ta emalt saab. Nagu inimlootele on tema füüsiline reaalsus olemas ilma, et ta seda aimaks või selle üle mõtleks, nii on ilmaliku jaoks vaimne reaalsus olemas ilma, et ta seda aimaks või selle üle mõtleks. Inimloode ei juurdle lootekoti üle, veel vähem selle päritolu üle, ta ei juurdle, mis-kes on ema ja mis on seal “väljaspool”. Samasuguseid “mõttetuid küsimusi” ei küsi eneselt ka ontlik, n.ö. tervemõistuslik, asine ja realistlik ilmalik inimene — vaimse maailma parasiit. Inimloode tarbib ainelisi väärtusi saamata mingitki sotsiaalset õpetust, omamata mingitki sotsiaalset kogemust. Loote aju ja teadvus arenevad kui alus ja eeldus tulevaseks sünniks ning eluks reaalse inimmaailma kodanikuna, kuid tema aju ja teadvus ei sisalda füüsilise loote staadiumis teadmisi inimmaailmast — inimriigist. On teatavad võimed kui potentsiaalid, kuid need hakkavad realiseeruma alles pärast inimloote sündi inimmaailma lapsena. Neid võimeidki ei arenda inimloode eneses välja ise — need saab ta Looduselt.
Sama kehtib üldiselt vaimse loote kohta tema ilmaliku elu vaimses parasiidifaasis — oma vaimselt tarviliku saab ta Loojalt. Nagu füüsilist loodet ootab ees füüsiline sünd, nii ootab vaimne sünd ees ilmalikku. Loote parasiitliku elu tegelik mõte ja eesmärk mõlemas maailmas ongi sünd ja looteperiood on nii füüsilises kui vaimses maailmas vajalik ettevalmistav etapp isiksuse reaalseks sünniks, eluks ja arenguks. Kuid nagu seda ei tea inimloode, nii ei tea ega tahagi sellest sageli midagi teada vaimne loode — ilmalik.
Erinevus füüsilise ja vaimse loote-elu vahel on siinses analoogias siiski olemas ja selles, et inimloode ei saa ise midagi ette võtta oma sündimiseks või sündimata jäämiseks. Inimlootel puudub valikute võimalus — tal puudub seeläbi vaba tahe ja võimalus valida, teha otsustus ning see ka realiseerida. Loodus on näinud ette inimloote saamise iseseisva elu võimeliseks ja tema füüsilise sünni ja Loodus ei küsi, kas inimloode seda tahab või ei taha. Kui aeg on täis ja inimloode on oma “looteks olemise kohustused” korralikult täitnud, siis selline loode ka sünnib lapseks inimriiki ja ta saab inimriigi kodakondsuse.
Vaimne loode — ilmalik kui vaimne parasiit — omab vaimseks sünniks vabat tahet, ta saab reaalselt valida ja teha vaimse sünni otsustuse. Kui inimlootest saab inimmaailma laps Looduse ülimusliku tahte kohaselt, siis ilmalikust vaimsest lootest saab vaimse riigi kodanik tema oma isikliku vaba tahte alusel — Looja ei kohusta selleks kedagi mingil viisil. Sedavõrd austab Looja iga inimese isiklikku vabadust valida oma saatus ja staatus. Looja on annetanud vaimsele lootele — ilmalikule — kõik võimalused saada iseseisva vaimse elu võimeliseks ja sündida vaimselt. Kuid erinevalt Loodusest jätab Looja vaimse sünni vaimse loote enese otsustada, kas too tahab või ei taha vaimselt sündida ja saada vaimseks lapseks.
Füüsilise elu piiriks on surm — paratamatu üleminek füüsilisest keskonnast vaimsesse. Enneaegne surm füüsilises on enneaegne sünd vaimsesse. Mõned enneaegselt inimmaailmas surnud (õnnetus, haigus, enesetapp jms.) jäävad vaimses keskkonnas ellu. Nagu mõned enneaegselt füüsilisse maailma sündinud jäävad füüsilises keskkonnas ellu — nad on piisavalt valmis.
Samas julm paralleel — märksa suurem arv enneaegseid surmasid kui kõik õnnetused, haigused, vägivald jms. kokku toimub füüsilises maailmas abortide läbi. Aborte on siinsamas Eestis rohkem kui sünde — üle poolte eludest lõpetatakse vägivaldselt enne füüsilist sündi.
Kahjuks kehtib sama vaimsete surmade kohta. Selle vahega, et kui füüsilise abordi otsustab vanem ja teeb doktor, siis vaimse abordi otsustab ja teeb enesega igaüks ise. Sellise hauakivile võiks hoiatuseks elavatele kirjutada siinse loo pealkirja.
