Riigieksamite algusaegadest mäletan üht neidu, kes jäi medalist ilma. Ei saanud isegi mitte hõbedat, hoolimata sellest, et oli kogu kooliaja olnud läbinisti viieline. Ja ikka päriselt viieline, mitte selline „oivik”, kes juba 10. klassist alates käib iga veerandi lõpus ühe õpetaja juurest teise juurde mangumas, et kui ta nüüd selle ühe nelja veel kuidagi viieks parandada saaks, oleks tal lootus medalini jõuda. Tihtipeale see lootus lõpuks täitubki – visadus viib sihile… Aga tüdruk, kellest juttu alustasin, sai üksnes lõputunnistuse, kus kõik hinded olid väga head.

Ei usu, et see seik kuidagi tema elu muutis, andekaks, töökaks ja targaks jäi ta ju ikka edasi, ka ilma medalita. Kuid solvumise okast oma lõpuaktuse ja -pidude tunnete sekka polnud ta küll millegagi ära teeninud.

Laastud lendavad

Toona seati medalite väljaandmise tingimuseks kõikide riigieksamite vähemasti 90-protsendine sooritus. Tema sai muud tulemused puha üle 95 protsendi, matemaatikas kogunisti 100, kuid ajalooeksam (mille kohta hiljem tunnistati, et see oli üks äpardunumaid) vedas alt – „kõigest” 87…
Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Eks need esimeste aastate riigieksamid olid, nagu nad olid – ülikõikuva taseme, rohkete vigade, mitmeti mõistetavate ja segaselt püstitatud ülesannete ning konarliku parandamise-hindamisega.

Medali saamise tollastel reeglitel pikka iga ei olnud ning vist juba järgmisel või ülejärgmisel aastal mindi, nagu meil sageli juhtub, teise äärmusesse – arvesse läksid ja lähevad tänini vaid koolihinded, olgu riigieksamite sooritus kas või läbikukkumise piiril, mispeale medaleid hakati siin-seal külvama justkui lennukilt. Aga kel sest kahju, mõnest teenimatust aust ei jää maailm vaesemaks.

Tänavu vist siiski natuke jäi. Nimelt võeti Tartu ülikoolis vastu igati mõistlik otsus loobuda palju kirutud lävendist. Läbikukkunud lävendireformi tagasireformimise hammasratta vahele sattusid sedapuhku kõrgete riigieksamipunktidega sisseastujad.

Läbikukkunud lävendireformi tagasireformimine

Lävendist loobumisel ei mõeldud ilmselt vajadusele muuta ühtlasi seniseid vastuvõtueeliseid. Mõnel erialal (nt matemaatika, keemia, bioloogia, haridusteadused jt) tagas õppekoha endistviisi üksnes medal või koguni lihtsalt oma kooli parim keskmine hinne ning mõistagi olid just need erialad medalistide eelistatud n-ö teised valikud – kindla peale minek ju, kui peaks juhtuma, et õigus-, arsti- või mujale kõrge konkursiga teaduskonda pääsemiseks jääb eksamipunkte vajaka. Lävendipõhise vastuvõtu korral polnud medali saanutele rohelise tule andmisest lugu – lävendit ületav punktisumma tagas sissesaamise sõltumata sellest, kui paljud eespool eelistatult sisse said. Nüüd kindlale arvule õppekohtadele kandideerimisel ei maksnud eksamipunktid aga äkitselt enam justkui üldse midagi – eritingimustel vastuvõetud täitsidki kõik kohad ning ülejäänud leidsid end joone alt… Sellist pilti pakkus sisseastumise infosüsteem juuli lõpuni.

Loomulikult jõudis enamik kulla- ja hõbedaomanikke pingeridade tippudesse ka erialadel, kus neil soovitud õppekohale pääsemiseks reaalselt konkureerida tuli. Seda enam, et Tartu ülikool annab medaliomanikele igal pool kolm boonuspunkti lisaks. Nii nihutasid medalistide hilisemad loobumised „tagavarakohtadest” vastuvõtupiiri mõistlikule kõrgusele lõpuks ka keemias-bioloogias. Lõpp hea, kõik hea, aga paljude noorte tubli koolilõpetamise järel õigustatult oodatud muretu suvi sai ikkagi mõnevõrra rikutud. Jälle need laastud…

Kas otsustajate sisemine ebakindlus?

Vead ja vajakajäämised selguvadki tihti alles praktikas ning samm-sammult saab mõndagi paika loksutada. Mõistan hästi bioloogiaõpetajat, kes ütles, et ehkki ta polnud omal ajal riigieksamisüsteemi tervitajate hulgas, masendab teda nüüd selle eksami kaotamine. Ligemale viieteistkümne aastaga on tehtud suur töö, jõutud selleni, et eksamil on sisu ja mõte, samas protsessis on edendatud õpetamist, õppekirjandust ning õpetajate taset. Ja nüüd siis, kui juba enam-vähem kindlale pinnale jõutud, tõmmatakse jälle vaip alt ära…
Kunagi tundus mulle, et kõik need alati-valmis-tõmblema-inimesed oma igipüsivas uuendamistõtlikkuses on põhjendamatult enesekindlad. Vanema ja kogenumana olen hakanud kahtlema, kas pole ehk just vastupidi – tõmblevad, sest puudub igasugune enesekindlus nii eesmärkide püstitamisel kui ka arusaamades, kuidas seatud sihte saavutada.
Eksimine on inimlik ning ükski süsteem pole ideaalne. Ent näiteid selle kohta, kus asja on parandanud kõige seni toiminu pea peale keeramine, pole kerge leida. Närviline siia-sinna heitlemine kulutab üksnes raha ja inimesi, neist kumbagi pole meil ülearu palju.