Einar Laigna: Milleks meile etikett?

 (154)
Einar Laigna
Postimees/Scanpix

Välise märgi läbi ilmutab inimene oma sisemist olemust. Sümbolid on võimsad energeetilised märgid, mis annavad hetkega edasi kindla tervikliku sõnumi. Käitumine on sotsiaalsete suhete märgisüsteem.

Žest ja tonaalsus on jätkuvalt üliolulised suhtlustegurid, mis annavad sõnadele tegelikult õige mõtte. Inimsuhetes pole sageli oluline mitte see, mida öeldakse, vaid see, kuidas seda öeldakse — tonaalsus ja žest võivad öeldud sõnale anda vastupidise tähenduse. Žest ja tonaalsus väljendavad inimese sisemaailma ega ole niisiis pelgad välised märgid.

Maitsevääratused etiketis tulenevad loomuliku taipamisvõime ja teadmise puudulikkusest. Teadmise aseme oleks õigem öelda: kasvatuse puudulikkusest, sest kasvatus, karakteri kujundamine on olulisem teadmiste kogumisest. Aristokraatia teab seda hästi — kasvatus on kõik. Teadmised on hangitavad, loomulikult teadmised ka etiketi kohta, aga kust on pärit etikett ise?

Etikett ei ole teoreetikute töö, vaid sisemise väärikuse ja õilsuse — mis on kaasasündinud omadused — loomulik väljendus.

Kultuur algab riietusest kui esimesest informatsioonist inimese kohta. Riietus on selles mõttes alati munder — seisuse, kuuluvuse näitaja. Kultuuris domineerivad värvid iseloomustavad väga hästi hetkeseisundit. Keskaja inimese imepärane polükroomsus ja NSV Liidu hallus — ilusaid värve kardeti lausa vaistlikult, sest ei tohtinud ju silma paista — kõiges selles väljendub inimese seisund sootsiumis.

Seotud lood:

Riietumine on füüsilise keha varjamine vaimsega. Füüsilise keha vormide rõhutav esiletoomine on individualistlik allumatus üldisele. Investituur (ladina sõnast investire, riietama) tähendas ametissepühitsemist ajal, kui paavstivõim ja keisrivõim tülitsesid piiskopiks pühitsemise õiguse pärast. „Rõivastuda uue inimesena“ tähendas loomuse muutmist, olemuslikku kvaliteedi muutust.

Keskaja tavalises riietuses oli palju halli, musta ja lillat, pidulike ja ametlike rõivaste puhul aga domineeris ennekõike punane — saabumisprotsessioonid toimuvad üleni punases, kuld vaimse maailma sümbolina koos purpuriga on võimu tunnus. Vanades kultuurides on see üldine Euroopast Hiinani.

Peovärvina on tähtis valge, kombinatsioonidena puna-sinist ja sinist-lillat. La Marche kirjeldab peolavastust, kus sinisest siidist sadulavaibaga teldril tuleb lillas siidis tütarlaps, teda saadab kolm meest tsinnooberpunases siidis ja rohelisest siidist mütsides. Riietuse põhivärvidena must ja lilla on keskaja kultuuris enam eelistatud kui roheline ja sinine.

Kaks värvi puuduvad keskajal riietuses peaaegu täiesti: need on kollane ja pruun. Must, eelkõige must samet esindab uhket sünget toredust, kõrki distantsi kõikjal esineva lõbusa värvikirevuse suhtes.

Philipp Hea kannab alati musta ning rüütab sellesse ka oma saatjaskonna ja hobused, nagu seda kirjeldavad Chastellain ja Jean Germain Liber de virtutibus’es. Sinise ja rohelise värvi sümboolne erilisus välistas need riietuses — roheline märkis lootust ja armastust, sinine truudust. Rändrüütel kandis rohelist rõivast.

Mitmetel värvidel on eri kultuurides erinev tähendus, näiteks Hiinas on valge värv leina tunnus. Kollane on Euroopa kultuuris kindel vaenulikkuse märk. Heinrich von Württemberg möödub Burgundia hertsogist üleni kollasesse riietunud kaaskonnaga: „Ja see hoiatas hertsogit, et ta on tema vastane.“ Eesti ajal anti teatud elukutse esindajaile kollane pass ja kollane minikleit on kindlalt tänavaprostituudi rõivas.

13. sajandil pühitsetakse Eestimaa neitsi Maarjale ja tema värvid — sinine kui taeva kuninganna, must kui alandlikkus-kuulekus ja valge kui puhtuse sümbol saavad Maarjamaa värvideks, mis Eesti lipul on siiski pisut teistsuguse tähendusega.

Lühidalt: värvisümboolika ei ole teoreetikute väljamõeldis, vaid loomuliku taju ilmingud. Värvimeele rafineeritus on vaimupeenuse tunnus. Võimu ja vaimu sümbioos või õigemini võim kui vaimu ilming ja teostus on oma täiuse saanud saanud Bütsantsi imperaatori-basileuse õukonna tseremooniates. Pseudo Dionysios Areopagita kirjeldatud taevane ja kiriklik hierargia laieneb kogu ühiskonnale kui universaalne kosmiline kord.

Ristisõdade ajaloost teame juhust, kui Bütsantsi imperaatori vastuvõtul, kus kõik seisid ja ainsana basileus istus, vihastas üks ristirüütel ja istus demonstratiivselt, öeldes: „Miks ainult üks istub ja nii palju auväärseid rüütleid peab seisma!“

Loe veel

Võõrsil käitutakse kohalike kommete kohaselt. Ida kiriku rikkalik liturgia ja hierarhiline korraldus oma erilises esteetilises kvaliteedis loob vaimu ja hinge seisundid, tõstab nähtava nähtamatusse, ülendab. Ida kirikus ei ole istepinke. See on nii ka ortodoksi kirikus, vahest kõige tseremoniaalsemal kujul armeenia gregoriuse kirikus Etšmiadzinis.

Diplomaatilises suhtlemises arvestada nii kommete, värvide kui ka õigeks peetavate žestide ja toonidega. Eesti asub kristlikus kultuuriruumis, kus ida ja lääs kohtuvad ja on mõlemad kohal. Eesti ei pea kummagi ees kummargil olema, aga näoga küll — pead püsti hoides.

Teistele osutatud austus on eneseaustuse peegelpilt, hierarhias kõrgemale osutatud austus peegeldub tagasi austuse osutajale. See esteetika-eetika valdkond on kristlikus kultuuris sajandite jooksul läbi töötatud ja leidnud formuleeringu kujutusteoorias, mis fikseeriti ametlikult 787. aastal Nikaia VII oikumeenilisel kontsiilil. Sealt on õppida mõtlemise ja mõtete formuleerimise kvaliteeti.

Etikett on väärikuse väljendus ja lugupidamise avaldamine teisele kohtumispoolele. Kahjuks ilmneb ka selles valdkonnas allakäik. Ameerikalik maneer on hävitav. Kunagine USA riigisekretär Al Haig tuli ametlikul visiidil Argentinasse lennukist välja kirjus suvesärgis ja lühikestes pükstes. Riigi esindajana! Sellise solvangu peale esitas Argentina noodi.

Omas egotsentrismis arvatakse, et ma olen piisavalt hea, minemaks ükskõik mis riietuses kirikusse või vastuvõtule, teatrisse või diplomaatilisele kohtumisele. Räägitakse demokratiseerumisest, aga kui see tähendab kommete labastamist, siis sellega labastatakse inimsuhteid üldse.

Elame tõesti erilisel allakäiguajal. Demokratiseerumine ei ole kahjuks mitte aristokratiseerumine, vaid labasuse vohamine avalikus elus.

Welcome to Estonia!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare