Eha Võrk: Korterijagamine on õiglane
Sundüürnike probleemi lahendamisel on linnavalitsus lähtunud õigluse printsiibist. Reformiga jäeti meie rahva üks osa ilma õigusest oma elamispinnale, sellal kui teistel oli võimalus kollaste kaartide eest omale elamispind või maatükk erastada.
Erastajate hulka kuulus ka Rajasalu, kes sai Pirital maad hinnaga 37,5 krooni ruutmeeter. On teisigi reformierakondlasi, kes ise külmkapi hinna korteri erastasid, aga sundüürnikele ikka näpuga näitavad. Rajasalu võiks küsida kolleegi käest Reformierakonna fraktsioonist, miks viimane — Müürivahe tänavas korteri 16 800 krooni eest saanuna — praegu aktiivselt sundüürnikke kiusab.
Pange end korraks sundüürniku olukorda: kõrvalmajas sai naaber EVP-de eest, st peaaegu niisama korteri. Teie jäite sundüürnikuks. Naaber on omanik, teil on üüriarved; ometigi olete mõlemad töötanud selle riigi ja ühiskonna heaks 10, 15, 20 aastat. Kui see pole ülekohus, siis mis see on? Kui otsustuskorras müügi näol on võimalus inimesele see ülekohus heastada, siis linn seda ka teeb.
Keegi ei tahagi kritiseerida inimesi selle pärast, et neil oli võimalus EVP-de eest eluaseme omanikuks saada. Küll aga tuleb kritiseerida neid, kes hurjutavad sundüürnikke ja linnavõimu selle eest, et inimestesse suhtutakse võrdse kohtlemise printsiibi alusel.
Usinad kritiseerijad unustavad, et kollaste kaartide eest korteri erastanud isikutest on paljud on oma korteri hiljem müünud, see protsent võib küündida 25-30%-ni. Mis te arvate, missuguse rahaga on kerkinud paljud uhked maja linna ääremaadel?
Tõele ei vasta Rajasalu väide, et riigikontrolli akti järgi korterijärjekorra nimistus figureerivad Tallinnalt juba korra korteri saanud isikud. Riigikontrolli aruandest seda ei nähtu. Tõsi, aruandes on viidatud, et üksikutel juhtudel on linn eluruumi üürimist taotlevate isikutena uuesti arvele võtnud selliseid isikud, kellele linn oli juba eluruumi võõrandanud.
Kuid samas on riigikontroll möönnud, et selliste juhtumite puhul on olnud tegemist isikutega, kes ei ole enam eluruumi omanikud ning kes ei suuda endale ise eluruumi tagada ehk teisisõnu — linn peab neile tagama eluruumi teistel sotsiaalsetel põhjustel.
Vale on Rajasalu arusaam, et 2004-2005 polnud Lasnamäel, Mustamäel ja Haaberstis korteritaotlejate järjekorda. 1. aprill 2005 seisuga oli Haabersti, Mustamäe ja Lasnamäe linnaosa valitsuses munitsipaaleluruumi taotlejana võetud arvele 135 isikut — orvud ja vanemliku hoolitsuseta, kinnipidamiskohast vabanenud isikud, vähekindlustatud lastega pered ning teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel korterijärjekorda võetud isikud.
Linnaosavanemana töötanud Rajasalu peaks teadma, et Tallinna kaheksa linnaosa on sotsiaalselt koosluselt erinevad ning korterijärjekorra moodustamise ja korterite jagamise otsustavad linnaosade eluasemekomisjonid. Näiteks Pirital järjekorda samahästi kui pole. On küll võimalik teha ühtne korterite eraldamise kord, kuid see pole otstarbekas.
Küsimuse, kustkohast linnakorteri soovijad tulnud on, võiks Rajasalu esitada pigem oma erakonnakaaslastele. Näiteks seoses küttehinna pideva tõusuga on võimalik, et valitsus soovib suurendab kodudest väljatõstetute armeed.
Sundüürnike eluasemeküsimust ei ole olnud võimalik lahendada elamuehitusprogrammis kavandatud tempos, sest vahepeal on linna juhtinud erakonnad, mille jaoks ei olnud sundüürnike eluasemeküsimuse lahendamine oluline. Samuti on riigi toetus olnud minimaalne.
2003. aastal ootas linnalt elamispinda rohkem kui 3500 sundüürnikuperet, selle aasta lõpuks jääb korteriootele veel vaid umbes 500 sundüürnikku. Aastal 2009 on Tallinnas sundüürnike eluasemeküsimus lõpuks lahendatud.
