Pilt on jätkuvalt paljuütlevalt groteskne, tekitades samas ka sügavat kõhedust. Nõukogude Liidu juhid, nende abikaasad ning saatjaskond mõjusid alati, aga eriti välisreisidel, kõik ühtmoodi kohmakalt ja naeruväärselt. Arvan, et üks põhjus, miks meie siin nende võimuga lihtsalt ei saanud ära harjuda ega kohaneda, on ka see tõsiasi, et sel võimul puudus alati, ka tipphetkedel, vähimgi esteetiline külgetõmme ja veetlus. Kommunistlik diktatuur, venelaste võim oli ka oma välises vormis — alates kirsadest ja lõpetades parteiladviku kaabudega — lihtsalt kole.

See, et ka meil nendega vaba maailma silmis midagi ühist oli, et me nende võimu alla kuulusime, tekitas masendavat ja pidevat piinlikkust. Jõhkrusega, vabakäiguvangi eluga hakkasid inimesed ära harjunuma, aga labasusega, halva maitsega leppimine ei edenenud meil kohe mitte kuidagi.

Sisemiselt mäda kord kuldas kunagise vabaduse pildid ja seal nähtavad euroopalikud inimesed alati erilise säraga ning ei lasknud meie kaotusvalul õnneks kunagi tuhmuda. Ennast muidugi kaitsti anekdootide ja naeruga, aga nõukoguliku ühtekuuluvuse alandustunne oli siiski ränk ning ehk ka selle tõttu mõjusid pronksõduri ümber koondunud, seal aasta-aastalt kasvava hulga ja ikka suurema lärmiga oma pidu pidavad inimesed just esteetiliselt nii jubetuttavlikult ja väljakannatamatult. Jalutasin veel eelmisel aastal nende keskelt läbi, osaliselt protestist ja osaliselt soovist seda võimalikult täpselt fikseerida, meelde jätta, ning pronksõduri ette kogunenud inimeste ähvardav inetus mõjus üsna rängalt. Ja seda just nimelt esteetilises mõttes.

Platon ütleb, et inetus tuleb ilu puudumisest, mitte inetuse ideest, viimast pole olemaski, aga ometi seal nad kõik olid, ning mis mind nüüd, uute sündmuste taustal parajalt vapustas, oli tõsiasi, et need Hruštsovi kingades tammujad, lärmakalt üliagressiivsed vanurid võivad nii paljudes meie kõrval elavates kaaskodanikes piinlikkusetunde asemel hoopis hardust tekitada.

Marodööride puhul oli üllatus ju ikkagi vaid see, et neid tegelikkuses nii palju ei olnudki, kui naaberriigi ettevalmistustööd ja selleks kulutatud finantsid ette nägid; aga see, et meiega koos taas Euroopasse kuuluvad vene inimesed end sellest kõigest viisakalt distantseerida ei saa, ei taha ega suuda, teeb vähemalt mulle muret. Aga ehk ongi just see, et minevik oli kõiges oma kunagises ähvardavas võimus ja kuritegudes ka veel naeruväärne, üks põhjus, miks on nii raske fakte aktsepteerida ning miks see nii raevukaid reaktsioone esile kutsub.

Samas on muidugi selge, et kui rahutused poleks toimunud nüüd, pronkssõdurit ettekäändena kasutades, oleks meid oodanud ees eestikeelse koolireformiga seonduvad probleemid, millest meie naaber kõik vastuargumendid (ning Lätit meenutades hoopis suuremad märuli võimalused) täies mahus oleks realiseerinud. Nüüd osutub see neil tunduvalt raskemaks.

Olen veendunud, et see kannatamatus ning sellega seotud valearvestus tekitab Venemaal võimukoridorides parajasti tõelist fustratsiooni, ennustades mõne tegusa mehe langust, ja seda mitte ainult teispool piiri, sest hetkel on selge, et kogu riikliku võimsusega teostatud Eesti-vastane rünnak on neid järjekordselt maailma ees naeruvääristanud. Ja kuidas nad meid selle eest nüüd kiruvad.

Kui aga hakata arutlema, et keda on kõige rohkem petetud, alatult ära kasutatud, on see just nimelt meie venekeelne elanikkond. Just nendel on väga raske, sest on selge, et Venemaal oli ja on neid vaja vaid üheks eesmärgiks, ning sellest aru saades peaks avanema iga mõtleva inimese silmad. Sest mis väärtusi on pakkuda Putini suukorvistatud Venemaal, kus vanas heas Mao Ze Dungi vaimus vormitakse kõrgeima võimu poolt uusi hungveipinge, orjameelseid noori laamendajaid, keda esimesel vajadusel pöörata ka oma rahva vastu.