Eeva Park: Gruusia kaugel, Eesti kaugemal veel

Itaalias saab kinnitust see, et väikesed maad on oma muredega maailmas lõppkokkuvõttes paratamatult üksi ja meie suur naaber Venemaa askeldab — Euroopa südamiku jaoks — ikka veel turvaliselt kaugel.

Brüsselis võidakse ju vastu võtta resolutsioone, isegi näpuga vibutada, vaatlejaid kohale saata, kuid Euroopa energiasõltuvus Venemaast on fakt, mida peab arvestama iga poliitik, kes tahab oma kohal püsida. Ja nad tahavad, otse loomulikult.

Milleks peaksidki nad oma kindlat karjääri maailma ebakindla tuleviku pärast ohtu seadma, kuna laia üldsust, nende valijaskonda, huvitavad hoopis teised teemad. Apokalüpsisega hirmutamine, toasooja ja bensiinijõgede kinnikeeramise lubadused pole veel ühelegi riigijuhile valimisvõitu toonud, vähemalt mitte demokraatlikes riikides.

Nii näidatigi kuumal augustikuul Itaalia televisoonis kõikidelt kanalitelt õhtust õhtusse tantse tähtedega, jalgpalli, lauluvõistlust, missivõistlust, igast sorti “ärapanemist”, miljonimänge… Lühikestes uudisklippides oli ärevaid teateid Kariibi merele lähenevast orkaanist, loetleti hukkunuid; alati oli teateid paavsti tegemistest.

Ning kui kõige selle keskel üldse midagi Gruusias toimuvast vilkstas, siis ainsana fakt, et Venemaal langeb rubla kurss dollari suhtes enneolematult madalale ning et see langus jätkub.

Ainus reisil tekkinud poliitikavestlus, milles ma kuulajana osalesin, leidis aset Saxa Rubast ( Rooma räämas äärelinn) Mazzano Romanosse sõitvas õhtuses bussis, kui üks õllepudeliga, prügikastist välja tiritud ajalehega mees üle pingirea istet võttis ning lootusetult kokkukägardatud lehekülgi käega siledaks tagudes teksti uuris.

Sealjuures avas ta pudeli — aga ei joonud õlut mitte niisama, pudelisuust, vaid valas seda kenasti ja jaoviisi plasttopsi, sulges siis pudeli taskust võetud spetsiaalse pudelisulguriga, võttis välja täiesti isuäratava võileiva, hõikas aeg-ajalt mõnele tuttavale tervitusi ning süvenes jälle lugemisse. Ta oli ainus, keda ma kolme nädala jooksul metroos, rongis, bussis, rannas või kohvikulaua ääres ajalehte (või ka raamatut) nägin lugevat. Ta naeris valjusti, valas topsi uue sortsu õlut, sulges iga kord hoolikalt pudeli ning ütles siis minu poole vaadates:

“Bush ei tahagi enam Putini sõber olla, aga meie Berlusconi on kõikidega sõber. Talle meeldivad kõik. Meeldib Putin ja meeldib Bush…. Kas teate Berlusconit? On selline väike-väike mees, järsku olete kuulnud?” Ta näitas käega Berlusconi pikkust, see ulatus vaevu pingiääreni.

“Vaat selline mees… Aga noh, eks ta olegi ju ainult Itaalia peaminister, ja mis on Itaalia — väike, väike maa, üldse mitte midagi.” Mees lisas põlastavale käeliigutusele õhupahvaku suust, mis pidi ilmselt tähistama nulltaset: “No Roomat ehk natuke teatakse, et on selline linn, aga Itaalia — see on tühi koht. Pole olemaski. Aga Berlusconi on väga tähtis mees. Selline kõigi sõber…”

Ta rääkis seda valjusti, üle pingirea meie poole kummardudes, ning süvenes siis taas ajalehte, sööki ja jooki nautima. Kiikasin, et näha prügikastis ärakortsutatud foto ülaosa. Pilt polnud mitte Bushist, vaid Putinist, kes oma ütlustega mu bussinaabri naerust lausa möirgama pani.

Hiljem, internetist järele vaadates selgus, et just siis, 28.augustil, süüdistas Putin USA-d selles, et Venemaa väed Gruusiasse tungisid.

Koju tagasi jõudes tunnetasin taas kord, kui keeruline on üsna inimtühjaski alevikus jalgrattaga Eesti kodanikust ilma kokkupõrke ohtu sattumata mööda pääseda — eales ei tea sa, kus suunas nende loogeline, kogu laia kõnniteed enda alla haarav liikumine järgmiseks viib. Rooma ülerahvastatud tänavatel sujus liiklus hoopis pingevabamalt.

Ning naeratustest tunnen pärast Itaalia-nädalaid lausa füüsilist puudust. Seda, et me oleme ikka nii tõrjuvalt mornid, märkab alles tagasi jõudes. Kõik on siin puhas ja ilus, kõike on palju, aga selle keskel käivad ringi nii sünged inimesed, et hakka või uskuma, nagu oleks suure naabri järjekordne rünnak tabanud hoopis meid, aga mitte Gruusiat.