Eeva Park: Eestlane, Euroopa kodanik

 (72)
Eeva Park
Postimees/Scanpix

Eestis ei olevat enam võimalik metsa ära eksida, sest mobiilsidevõrk ulatub kõikjale ning pole enam inimest, kes ilma mobiiltelefonita ringi kõnniks. Metsad on meil aga õnneks veel sellised, et sinna on võimalik eksida.

Olen nüüdseks nii mobiil- ja internetistunud eestlasi alati pidanud just metsarahvaks, sest ajaloo jooksul oleme alati metsades vallutajate eest varju otsinud ja pühades hiites elasid meie muistsed jumalad. Ka meie viimaseid vabadusvõitlejaid hüüdis rahvasuu ju metsavendadeks.

Nõukogude ajalooõpikutes nimetati neid loomulikult teisiti: bandiidid ja rahvavaenlased. Kangelaseks osutus hoopis NKVD. Just see kardinaalselt erinev ajalookäsitlus, propagantistlike valede pärandtava on üks põhjus, miks teatud osale teisest rahvusest eestimaalastele nii on raske ka dokumentaalsete faktide põhjal selgitada asju nii, nagu nad tõepoolest olid. Vale on lihtsalt olnud nii totaalne ja tõde liiga ebameeldiv.

Igal inimesel, rääkimata siis suure rahva esindajast, on otse arusaadavalt raske teiste rahvaste vabastaja oreoolist loobuda ja vaadata näkku karmile tõsiasjale, et nii ränki ohvreid nõudnud sõja võidukas lõpp asendus naabermaades kohe pikaajalise okupatsiooniga, mis surus — ka veriselt — oma kanna alla terve Ida-Euroopa.

Ammu avalikult teada olevad lugematud surmalaagrid ja kommunistliku režiimi püsimajäämiseks tehtud salalepingud ei näi kogu oma informatiivsuses suutvat läbida seda sitket teadmatuse kihti, mis on aastatega ladestunud. Ja see teeb teineteisemõistmise väga keerukaks. Sõna ”muulased” väljendab ehk kõige paremini nõukogulikku inimest, neid kodumaatuid sovjette, kes ei saa aru, millest nad on ilma jäetud ja miks meile endile meie maa vabadus nii oluline on.

Kuid siiski ei samasta me “muulasi” ju üksüheselt venelastega. Eestis oli ja on üha käibel arvamus, et heast venelasest paremat inimest ei olegi ning et meie linnadesse valgunud, vägagi eesmärgipäraselt siia asustatud põhimassist erinevalt on oma kodumaale jäänud venelasi, kes on hoopis väärikam rahvas. Vene kirjandus, muusika, kunst, venelastest sõbrad on see, mis meid sellesse ikka sügavalt uskuma paneb.

Lenini, Stalini, Putini lapsed

Kuid küsitlused on näidanud, et 60 protsenti 145-miljonilisest vene rahvast peab ühemiljonilist rahvast — meid, eestlasi — oma suurimaks vaenlaseks ja ohuks maailmas. Mind ei pane võpatama mitte need arvud, vaid asjaolu, et siinsamas meie kõrval loendab üks suur rahvas tänapäeva maailmas tõsimeeli kokku oma vaenlasi. Tekib õigustatud küsimus, kes on siis vaenulike rahvaste nimistus teisel kohal, kes on kolmas, neljas, viies jne.

Ma ei saa midagi parata, aga minu meelest on selles vaenutsemises midagi äratuntavalt lapsikut — nagu olid ju tegelikult lapsed ka need, kes piirasid vägagi organiseeritult Moskvas Eesti saatkonda. Ka Tallinnas aprillikuisel pronksiööl märatsesid kõike ettejäävat purustades ja varastades ikkagi eelkõige noorukitekambad. Sellised “lapsed” tuletavad meelde William Goldingu “Kärbeste jumalat” või siis ulmelugusid aatomisõjajärgsest tulevikust, kus tsivilisatsiooni totaalse hävingu järel müttavad ringi vaid primitiivsetel alginstinktidel tegutsevad lastejõugud.

Olles kasvanud nõukogulikus kultuuriruumis, näen ma selles kõiges traditsiooni: Lenini lapsed, Stalini lapsed, Putini lapsed — kõik vormiriietuses, lehvivate lippudega, marssimas, trummi põristamas, ähvardamas… See kõik oleks nagu mäng, olles samas hoopis eelmäng millelegi, mille peale ei tahaks mõelda, aga ometi tuleb mõelda kõigil. Maailm on liiga väike ja kitsas, et me võiksime endale lubada luksust mitte märgata ohumärke.

Üks Eestit külastav vene poeet küsis, kas me ikka teame ja anname endale aru sellest, missuguse mõõtmatu kuristiku serval me oma ilusas vabas Eestis elame. Vastasin talle, et teame, näeme kuristikku, aga et me ei saa oma maad, merd ja kodusid sülle võtta ning ohutumat naabrust otsima minna.

Loe veel

Tõsiasi, mis kõikide meid tabanud süüdistuse laviinis ja propagandasõjas üha selgemaks saab, on see, et just rahvuskaaslastele Eestis ei taheta ilmselgelt anda mingit võimalust end sellel maal hästi ja koduselt tunda. Mida paremini “meil” ja “neil” siin koos läheb, seda räigemaks toon muutub, seda enam püütakse välise survega lõhet rõhutada ja laiendada. Küsimus on seda valusam, et “meil ja neil” on ühiseid eluliselt olulisi probleeme, millega üheskoos toime tulla. Eestis on kapitali eripäraks eriti madal maksukoormus. Ettevõtja kasumlikkus Eestisse investeerides on neljandal kohal maailmas. Ent meil pole kombeks jagada seda ülihead kasumit töö tegijatega, kelle palgad on tunduvalt alla Euroopa keskmise, alampalk on koguni Euroopa madalaim.

Kiire majandusedu ongi tuginenud eelkõige odavale tööjõule, turistidele, toorainele. See tõsiasi võib hävitavalt mõjuda meie alatisele lootusele elatustaseme poolest Skandinaaviamaadele järele jõuda. — Ränkade majanduslike ootuste taustal valitseb aga kindel veendumus, et me saame hakkama, ükskõik, missugused kriisid meid ka tabaksid. Sest me suutsime ju taas vabaks saanuna viia tookord nii vaese, räpase ja perspektiivitu Tallinna kolmekümne maailma kiiremini areneva linna hulka.

Et selline areng kunagi üldse võimalikuks osutub, selle võis enne 1990. aastaid lennuka fantaasia alla liigitada. Nõukogude Liit jättis meile päranduseks täielikult vananenud ja amortiseerunud vabrikud, lagunenud teede võrgustiku, hallsünged linnad, eritsoonid ja load, millega läbida sõjaväelaste relvastatud kontrolli ja pääseda saarel või mererannal paiknevasse suvekodusse — ning hulga juuretuid inimesi, kes nõudsid, et ka kõik teised oma kodumaatunnetuse ja keele kaotaksid.

Pronksiöö kui usalduse proovikivi

Esimene, mis Eestis pärast taasiseseisvumist tõeliselt ja nagu üleöö muutus, oli midagi väga lihtsat: avalike kohtade seni nii porised aknad pesti säravpuhtaks. Ja kummaline oli see, et seda tehti sealtpeale ikka jälle ja uuesti. Puhtus sai normiks ja normaalsuseks, mitte vastupidi, nii et nüüd räpasust nähes pahandame nii, nagu polekski me selle keskel üles kasvanud.

Tõsiasi on muidugi see, et oma kodudes olime kõik püüdnud alati — ja lausa meeleheitlikult — elada eurooplastena. Ehk nagu mu vene sõbrad ütlesid: “Teie Tallinn on juba peaaegu Euroopa.” Me teadsime, et see pole nii, et me oleme tõelisest Euroopast sama kaugel kui Maa Marsist, aga ikkagi: meil olid meie kohvikud, kunst, muusika, kirjandus; võimaluste piires pühitsesime alati nii jõule kui ülestõusmispühi, ning — mis ülioluline — meil oli Soome televisiooni näol olemas see üks aken, kustkaudu maailmas toimuvat igatsevalt piiluda.

Tol ajal Euroopas reisinud inimesed mainisid tagasi tulles alati ära, kui hästi mujal maailmas kõik lõhnab — meiega võrreldes. Iseseivat riiki üles ehitades hakkasime meiegi korraga tundma hoopis teistsugust lõhna too varem igal pool levinud hais, millega olime juba ära harjunud.

Tõeline muutus paremusele toimus majanduses aga ikkagi alles siis, kui tuli käibele Eesti kroon. Tühjad poeletid täitusid üllatavalt kiiresti kaupadega ning esimest ostuvõimelist raha teenida ja kasutada võides haaras eestlasi ostuhullus, millest me pole tänaseni toibunud.

Ajalooline kogemus on meist vorminud üsna skeptilised, kainelt mõtlevad inimesed, kelle illusioonid eelmine sajand põhjalikult põrmustas. Küllap selle pärast suhtutigi Eestis võimalusse astuda Euroopa Liitu ülimalt vaoshoitult, kuigi juba sada aastat tagasi kõlas meie haritlaste kuulsaim tees: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”

Väga paljud tunnistasid, et ühest “liidust” pääsenuna ei sooviks nad enam mitte kunagi kaugemalt tulnud käske täita ja direktiive järgida. Siiski saadi aru, et Euroopa Liit ei ole mitte ainult riiklikult elutähtis, vaid ka vaimselt loomulik keskkond, millest meid on aastakümneid eemal hoitud.

Kevadisel pronksiööl Tallinnas toimunud vandaalitsemise käigus pandi meie jaoks esimest korda proovile Euroopa Liit kui üksteist toetavate riikide ühendus ning me mõistsime tõelist kergendust tundes, et meie probleeme mõistetakse tegelikult üsna hästi, et meid usaldatakse kui partnereid. Põhiline ongi ju see, mitte niivõrd vastastikune majanduslik kasu.

See lugu on kirjutatud saksa väljaandele Ostsee-Zeitung, kus ta peaks ilmuma lähemal ajal. Eesti lugeja tarvis on teksti pisut lühendatud. Toim

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare