Eetilisest pöördest

 (2048)

Olen seda alati kummaliseks pidanud, et inimeste teod erinevas kontekstis niivõrd erineva tähenduse saavad. Kui sa eraõiguslikult kellegi tapad, pannakse vangi, avalik-õigusliku tapmise eest võib aga rahvuskangelaseks saada.

Selle paradoksi tõi selgesti välja juba Lev Tolstoi. Sarnane eetiline pööre eksisteerib ka kõikides suurtes müütides ja religioonides. Kangelased sigatsevad, aga tagantjärele mõistetakse nad ometi õigeks.

Üheks põhjuseks on kindlasti see, et kangelaste võitlus on suur ja hoomamatu — kurja enesega rinda pistmine — ja seega ka teatud juhtudel tavatuid võtteid lubav.

Kangelaste võitluse eesmärgiks on ju meie, nende järglaste, sünni ja elu kindlustamine ning see õigustab nii mõndagi.

Omaette põnevaks küsimuseks on piiri küsimus. Kuritegu on reeglina kuritegu vaid sama sotsiaalse grupi piires. Seega on grupi piirid tavaliselt ka eetika piirideks. See, mida me väljaspool olijatele oma grupi huvides teeme, leiab ka õigustust ja õigeksmõistmist.

Kui sootsium tagantjärgi otsustab, et eksisteeris oht, siis leiab mistahes tegu õigustust. Oht omakorda on mõõdetamatu suurus, mis tihtipeale enne luuakse ja alles siis likvideeritakse.

Sarnast lähenemist võib täheldada ka tänaste roheliste juures. Nad on ohuprohvetid, kelle jaoks mida halvem tähendab seda paremat, sest neile pole veel ohu kõrvaldamise ja turvatunde taastamise ülesannet antud.

Võtame või Kalevipoja — joomari, verepilastaja ja mõrtsuka. Samal ajal on ta rahvuskangelane ning igati armas ja kodune tegelane. Seda seetõttu, et ta mainitud vägitükkidele lisaks ka vaenlastega rinda pistis.

Täna öeldakse, et Kalev kehastab hästi eestlase loomuomadusi. Kehastab ja kinnitab, ilma tülika paremakssaamise nõudeta, mida mitmed teised religioossed kangelased tihti oma kaimudelt nõuavad.

Eks seetõttu olegi eestlase päevakangelasteks Kivirähki poolt taas ringlusesse lastud müütilised kangelased, kes õigustavad ja kinnitavad kõiki meie negatiivseid rahvuslikke loomujooni. Peaasi, et paremaks ei peaks saama, et võiks samamoodi, ehk küll rikkamalt edasi elada.

Ka Vana Testamendi kangelased oleks enamjaolt tänases ühiskonnas eluaegset vangalakaristust kandmas. See, mis nad tagantjärgi õigeks mõistab, on arusaam, et võitjate üle kohut ei mõisteta. See, et me neist üldse teame, et nad ajalukku on jäädvustunud, tähendab ka seda, et nad on võitjad, isegi siis kui nad seda suurtes narratiivides sõna otseses mõttes ei ole.

Läbi ajaloo on inimesele olnud omane arusaam, et Jumal ise samastab end tugevate, võitjate ja ohverdajatega. Vähe sellest — Jumal ise nii käsib kui ka õigustab tehtut.

Ajalugu ei ole kunagi kiretu, objektiivne ega üheselt võetav. Ajalugu on selektiivne ja just selle selektiivsuse kaudu kinnitab ta teatud arusaama eetikast ja tõest.

Tihti nimetatakse Piibli peamist arvatavat süžeeliini punaseks niidiks. Piiblis on palju punaseid niite ja selles, milline neist olulisim, on ilmselt võimatu kokku leppida.

Ometi on Piiblis üks liin, millest on tihti üle vaadatud. Pühakirja esimestelt lehekülgedelt võime leida järgnevusliini, milleks on Jumala samastumine ohvrite, nõrkade, pagendatute ja kaitsetutega.

See järgnevus kulmineerub Jeesuses, kelle ohver on läbi ajaloo suutnud Lääne ühiskonna vägivalda hillitseda. Seda paljude väitel kuni Holacaustini, mis näitas, et suure osa Lääne tsivilisatsiooni jaoks on Kristuse ohver oma tähenduse minetanud.

Loomulikult kehtib Kristuse ohvri mõju individuaaltasandil ja piir- ning uskkonniti edasi. Võib vaid aimata, mida toob kaasa jätkuv konflikt islami fundamentalismi ja sekulaarse lääne vahel.

Ei saa välistada võimalust, et Lääne ühiskond pöördub Kristuse ohvri juurde tagasi. Samas on veelgi tõenäolisem uute ohvriskeemide teke.

Igal juhul viitavad inimelu pühaduse lakkamine ning inimese jätkuv asjastamine tarbimisühiskonnas peatsetele muutustele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare