Eestis pole eelarve sisulist arutelu
Siin kirjutajate kriitika eelarve kulude suhtes võiks isegi teravam olla, sest olukord, millele Rahandusministeerium soovib tähelepanu juhtida, on tõsine.
Ei, tegemist pole mitte ühe või teise üksiku valeotsusega ühe või teise valitsuse ajal, selle või tolle ministri või erakonna poliitika mõru viljaga.
Me näeme probleeme hoopis selles, et Eestis pole seni olnud sisulist eelarve arutelu. Aastateks heaks kiidetud programmid, seadused, rahaeraldused paisutavat avaliku sektori koormat üle selle piiri, mida 1,4 miljonit inimest juba mõnda aega kanda suudaks, juba tehtud kulusid, ametiautod välja arvatud, pole tänaseni aga keegi eriti kritiseerida tahtnud.
Üks kommentaator aliasega Noormõõdukas viitas siinsamas Delfis rahandusministrile, kes näib arvavat, et iga sotsiaaltoetus on raisatud raha. Ei arva nii.
Samas räägitakse seni eriti vähe sellest, et Eesti ühiskonnas on kombeks valusaid probleeme rahaga kinni katta. Kui on tundlik probleem — mis ikka, teeme programmi 10 aasta peale ja eraldame sellele raha.
Kui probleem ei lahene, eraldame veel raha. Meil on ju programm! Täpselt nagu igal pool maailmas. Meie südametunnistus on puhas.
Minu ees on nimekiri — üle kolme lehekülje pikkune, peenikeses kirjas. Siin on umbes 60 eri tüüpi toetust, mida riik jagab praegu ligi 2 miljardi krooni eest. On toetusi, mille puhul läheb juba toetuse jagajate ülalpidamiseks suur hulk raha. Kui majanduslikult mõtlevad on raha jagajad? Kui ausad nad on? Kas raha kulub õigel eesmärgil? Selle tundliku teema puudutajaid tavaliselt ei armastata.
Lugedes kommentaare Delfis, torkas silma ka üks teine arvamus — peaks olema keegi väga kompetentne, kes ütleks, kust raha võtta ja raiskamist vältida. Rahandusministeeriumi kogemus ütleb aga seda, et kokkuhoidu ei saavuta ilma partnerita. Kindlasti ei suuda rahandusministeeriumi kolm ametnikku 300 inimeselise organisatsiooni eelarvet põhjalikult läbi analüüsida. Selliste oskustega inimesigi on Eesti vähe.
Seni kuni tuhanded asutused tegelevad vaid raha juurdeküsimisega, saab kokkuhoiule kutsuja enda kaela vaid süüdistusi — te ei tunne hariduspoliitikat, te ei tunne sotsiaalpoliitikat, jne. Loomulikult ongi see nii, selleks ongi tarvis asjatundjatest partnereid, kes ei küsi ainult raha juurde vaid ka teevad ettepanekuid, kust seda kokku hoida.
On inimesi, kes ütlevad, et oleks tulumaksureform tegemata jäänud või see või teine asi olemata, oleks meil praegu rohkem jagada. Tuletagem meelde, et veel kuu aega tagasi ületasid eelarvesoovid võimalusi 8 miljardi krooniga.
Küsimus pole üksikutes otsustes vaid riiklikus mõtteviisis, seepärast sooviksin ministeeriumi nimel tänada kõiki, kes seni on eelarve teemat kommenteerinud ning seda edaspidi teha kavatsevad. Tundub, et asi siiski edeneb!
