Eestikeelse gümnaasiumi vastaste murest
Alisa Blintsova artiklit (vt http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5676) tuleb tõsiselt võtta. Inimesel on mure: ta elab keelekeskkonnas, mis talle ei sobi ja milles kohanemise asemel ta selle vastu võitleb. Ta ei ole üksi, paarkümmend aastat tagasi oli sotsioloogide andmeil selliste vaadetega veerand venekeelsest elanikkonnast, nüüdseks on nende arv ja ka osatähtsus tunduvalt vähenenud, kuid ikkagi on selliseid veel mõnikümmend tuhat.
Vale ettekujutus oma õigustest
Vajab rõhutamist, et tegemist ei ole üldjuhul Eesti- ja eesti keele vaenulike inimestega, nad ei ole lihtsalt eesti keelest huvitatud, nende jaoks on eesti keel tarbetu ning selle nõudmine häiriv. Põhjuseks on meelsus, mis väljendub suhtumises, et eesti keel on väheväärtuslik, seda oskamata peab Eestis hakkama saama ning Eesti riik peab sellise olukorra tagama nii hariduses, tööhõives, meedias kui ka teeninduses ja meelelahutuses. Seni on osa inimesi oma eluga ka nii hakkama saanud, töötades ja elades venekeelses keskkonnas ja jälgides venekeelset meediat.
Kuna juurdepääs eesti meediale on keelebarjääri tõttu ebapiisav ning huvi tagasihoidlik, kujunevad selles elanikkonna rühmas omad arusaamad, millel ei pruugi olla tegelikkusega palju ühist. Üks selle pinnalt kujunenud eksiarvamusi on nn õigus venekeelsele haridusele Eestis, mille kohaselt peaks Eesti riik tagama venekeelse hariduse säilimise. Tegelikult ei pea Eesti seda pakkuma isegi mitte põhihariduses.
Rääkides keelelistest õigustest, tuleb rõhutada kaht: õigust riigikeel omandada ning oma rühmale (era)koole asutada. Seda viimast õigust pole vene kogukond piisavalt kasutanud, sest Eesti riik on niigi hoolitsenud vastava õiguse realisatsiooni eest. Vähemusõigustest eraldi pole vene kogukonna puhul mõtet rääkida, sest tegemist on valdavalt immigrantrühmaga, kellele need õigused ei laiene. Nimelt ei ole keeleõigused transporditavad ega liigu koos kõnelejaga üle põlisasuala piiride. Erandi moodustavad vaid üksikisiku põhiõigustest tulenevad keelele rakendatavad õigused võrdsusele seaduse ees, sõnavabadusele jmt. See, kas vastava emakeele kõneleja ka Eesti riigile makse maksab või mitte, keelelisi õigusi ei mõjuta (kuigi seda argumendina esile tuuakse). Samuti ei pea riik võimaldama kõikidele tasuta eesti keele kursusi.
Väärarusaamu toidab ka mitmete eestlaste suhtumine, kus lööb välja Henri Tajfeli määratletud vähemuskompleks, milles pidevalt rõhutatakse et Eesti on väike (kuigi Euroopas on mitmeid väiksemad riike), integratsioon tähendab eestlaste ja venelaste kahepoolset lähenemist (mitte liitumist põhivoolu, nagu mujal maailmas kombeks) ning iga eesti keele oskust suurendav samm tähendab eestlaste kättemaksu venelastele.
Oluliseks inimõiguseks hariduses on õppijatele võrdsete võimaluste tagamine, mis küll ei eelda kõikide samasugust kohtlemist. Siin on Eesti tegelikult jännis (et mitte kõva häälega välja öelda, et Eesti süstemaatiliselt inimõigusi rikub), kuigi viimastel aastatel on nihe paremuse poole olnud ilmne. Nimelt on reaalselt seda kõikidele võimalik tagada ainult kohustusliku põhihariduse raames, praegune süsteem eesti keele oskuse tagamisel, kus rõhk on gümnaasiumiharidusel, hõlmab ainult pooli põhikoolilõpetanuid. Viltust poliitikat näitavad riigieksamite tulemused, kus ligi pooled venekeelse põhiharidusega eksaminandid nõutavale B2-tasemele alla jäävad ning seega Eesti riigis konkurentsivõimelised ei ole. Eesti kirjakeele omandamist ja tekstitöötlusoskusi, mis võimaldaks neil valgekraena rakendust leida, nende puhul isegi ei mõõdeta. Pole siis ime, et meil muukeelsete koolide lõpetanute hulgast ametnike leidmine keeruline on.
Levinud argument eestikeelsete kursuste vene kooli viimise vastu on sellega väidetavalt kaasnev hariduse kvaliteedi halvenemine, sest õpilastel on teise keele vahendusel teadmisi omandada raskem. Osaliselt on see õige: üle kogu maailma on immigrantide peredest pärit laste tulemused põhivoolu kuuluvate laste omadest kehvemad, seda näitavad ka PISA uuringud. Samas ei ole väitjad saanud aru, mida tähendab haridus.
Mart Rannuti pikemast analüüsist http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=5677 saab lugeda, millest riigikeele vastu sõdijad veel aru ei saa ning mida tuleks Eesti riigil probleemide ületamiseks teha.
