Eesti kõrgharidus kuulub Euroopasse
Mõned näited selle sihitu rabelemise kohta:
– tasuta kõrgharidus, kuid ilma tingimusteta üliõpilastele ellujäämiseks;
– normatiivid õppekava läbimise kohta, ilma et oleks arvesse võetud, et need takistavad kõrghariduse omandamist töölkäijatel, sh noortel pereinimestel – kontingent, keda on kõrgkoolides järjest rohkem, ja trend, mis on elukestva õppe seisukohalt kõigiti tervitatav;
– EKA ja kunstihariduse saaga, eriti arhitektuuri staatus, millele nüüd on lisandunud mitmete teiste kõrgkoolide staatuse ja asukoha küsimused;
– projektipõhine teaduse tegemine ja teaduskorralduse süvenev bürokratiseerumine;
– uute juhtimismudelite viimine kõrgkooli, millest avalikkus sai teada tundeküllaste vaidluste kaudu TÜ juhtimiskorralduse ümber;
– õppejõudude muutmine üliõpilaste anonüümsete hinnangute (sh avalikustatud hinnangute, nagu nüüd TÜ-s) märklauaks, ilma et küsitaks, kuidas see mõjutab osapoolte usalduslikke ja avatud koostöösuhteid.
See kõik ja veel palju muudki on muutnud tundmatuseni kõrgkoolide mentaliteeti: tugevalt on saanud kannatada vaba diskussioon, kartmatud ja omakasupüüdmatud tõeotsingud, julgus eksida ja seda tunnistada, õppijate ja õppejõudude, veel rohkem aga õpetlaste omavaheline solidaarsus. Tõeliselt mõtlema paneb aga see, et akadeemiline kogukond pole selles muudatuste virvarris olnud kuigi sõnavõtlik – võib-olla üle jõu käiva töökoorma tõttu, võib-olla hirmust lahtilaskmise või degradeerimise ees, võib-olla mõnel muul põhjusel.
„Kas kõrgharidus on vaid avaõiguslike isikute asi?” kirjutab Ene Grauberg oma Sirbis ilmunud artiklis (21.04.2012) ja küsib, „kas meie eesmärk on tõesti vaid korras raamatupidamine ja allhanke pakkumine muule maailmale või on see kõrgelt haritud innovatsioonipõhine ühiskond”. No muidugi mitte see esimene!
Oleme jõudnud uude haridusdiskursusse
Oleme iseendalegi märkamatult omaks võtnud uue haridusdiskursuse: on tekkinud uued kõneobjektid, nagu õpiväljundid, kvaliteedikindlustus, akrediteerimine, evalvatsioon, tulemusjuhtimine, distantsjuhtimine… Oleme loonud uued määratlused, nagu riigieelarvelised ja -välised üliõpilased, täisakrediteeringu saanud õppekava; uued tehnikad ja tehnoloogiad, nagu tiimiõpe, e-õpe, PowerPoint. Samuti uued strateegiad ja käitumisviisid, millest vahest kõige silmatorkavamad on lõputu projektide koostamine ja aruannete kirjutamine, mis neelavad aplalt akadeemilise kogukonna kõige suuremat vara – aega.
Muutuste kuhjudes tekib vajadus neid mõtestada ja poliitiliselt suunata. Praegu tundub hariduspoliitiliste valikute ja võitluste raskuspunkt kogu maailmas üha enam koonduvat kõrghariduse ümber. Selle võitlusvälja kujunemise sügavamad põhjused peituvad sellistes protsessides nagu moderniseerumine (sh hilis- ja postmoderniseerumine) ning üleilmastumine, kaasnähtusteks on kõrghariduse massistumine ja rahvusvahelistumine.
Pea kõigis riikides ja regioonides on kõrghariduse ümber- ja enesemääratlemine alles kujunemisjärgus. Selgete vastusteta on sellised küsimused nagu milline kokkulepe ülikoolide ja nende väliskeskkonna vahel on võimalik ja soovitav, millised on pinged ja kokkupõrked ülikoolide ja teiste institutsioonide vahel, milline on kõrgharidusprotsesside ja neid mõjutavate tegurite keerukas ökoloogia. Täheldatav on, et Euroopa ülikoolid püüavad järgida USA edukaimate ülikoolide mudelit, kuigi pole kaugeltki selge, kas turul toimetavate äriühingute mudeli järgimine tagaks neile ka edu. Nii või teisiti – selliseid võimsaid ülikoole, nagu võib leida USA-st, eriti eraülikoolide seast, jaksab Euroopa endale lubada vaid üksikuid, küll aga suudab seda jõukas Austraalia ja rikastuv Aasia.
Liiga vähe teadmist, diskussiooni ja kriitikat
OECD analüütikute väitel on kõrghariduses 1970. aastatest alates leidnud aset suured muutused: ekspansioon, mitmekesistumine, järjest mitmekesisem üliõpilaskond, uued rahastamisviisid, tugevnev rõhuasetus aruandlusele ja tulemuslikkusele, mis on võtmeteema alates 1980. aastatest. Lisaks uued juhtimisvormid, globaalne võrgustumine ja koostöö.
Eesti praegune kõrgharidus paikneb Euroopa ja globaalses kõrgharidusruumis. Tundub, et me pole seda fakti lõpuni teadvustanud, pole piisavalt kursis mujal maailmas tehtud uuringute ja toimunud aruteludega. Karta on, et me pole olnud piisavalt kriitilised soovituste „juurutamisel”. Mõningaid aspekte oleme üle ekspluateerinud (standardid, aruandlus) ja mõningaid alahinnanud (näiteks austus võrdsete võimaluste vastu). Igatahes pole avalik ja informeeritud diskussioon meie kõrghariduse teemadel olnud piisav. Suure pildi puududes on kõrghariduse tükikaupa reformimine ohtlik ja võib viia tupikusse. Vastutust kõrghariduse eest peaksid jagama poliitikud, riigivõim ja (kas mitte ennekõike?) akadeemiline kogukond.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
